orjad ja talupojad ühtseks sõltuvate talupoegade klassiks. Maatükk kuulus küll talupojale, kuid selle eest pidi ta maksma andamit, sest maade läänistamisega kuulusid nad maatüki juurde. Talupoegade tööst maatükil sõltus läänimehe sissetulek. Kuna talupoegateta polnud maatükid väärtuslikud, siis keelati neil maalt lahkuda ja nad muutusid sunnismaiseks. Paljudes piirkondades anti feodaalidele õigus talupoegade üle kohut mõista Erinevad rendivormid: · mõisahärrus- levinud rohkem ida aladel. Maad olid jaotatud mõisnike ja talupoegade vahel. Talupojad harisid nii enda, kui ka mõisnike põlde. Talupoeg pidi tegema nii teotööd, kui maksma ka makse. · rendihärrus- levinud lääne aladel. Feodaal sai kasud talupojalt, talupojad töötasid feodaali põldudel. Aadlike kasvatus: Noorelt hakati valmistuma rüütliks saamiseks, mis nõudis kohast kasvatust ja sõjalist treeningut
Rousseau pidas ideaaliks seda, et võim lähtub rahvast. Riigi ideaal oli vabariik. Saksa valgustuse eripära seisnes selles, et valgustajad polnud vaenulikud kiriku suhtes. J. G. Herder arvas, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävimistavalda. Oma teoses ,,Rahvaste Laulud" avaldas Herder ka 13 eesti rahvalaulu, mis temani olid jõudnud ilmselt tollase Põltsamaa pastori kaudu Pilet 3 *Feodaalsuhted. Aadel Senjöör-vasalli suhted; läänide liigid; pärisorjuse kujunemine, erinevad rendivormid, sunnismaisus; aadlike kasvatus, elu-olu Tekkis varakeskaja jooksul. Arenes välja järk-järgult kuni lõplikult XI sajandi kõrgkeskaja alguseks. Senjöör oli maaomamik, kes andis oma vasallile maa sõjateenistuse eest. Vasall oli aadlik. Oli olemas Rendi- kui ka mõisahärrus. Rendihärruse puhul on talupojal maa, mida ta harib ning peab mõisnikule renti maksma. Sealt sai ka alguse pärisorjus.Varakeskaja jooksul sulandusid orjad ja seni vabad talupojad
kohustuslik ainult riigimõisates. Teopäevade arv suurenes juba 17. sajandi lõpul abiteo näol. Eriti suurendas teokoormist kiiresti arenev viinapõletamine. Härgade nuumamine mõisates tõi kaasa loomade talitamise, sõnnikuveo jt. karjakasvatustööde mahu kasvu. Suured muudatused toimusid koormiste struktuuris. Kui 17. sajandi lõpul oli üsna arvukalt mõisaid, mis said umbes poole oma sissetulekutest talupoegade loonus- ja rahaandamist, siis 18.sajandi lõpul moodustasid need rendivormid alla veerandi feodaalrendi koguväärtusest. Feodaalkoormiste ülemäärast suurendamist takistas vaid majanduslik arvestus, et laostunud talud ei suutnud enam koormisi kanda. Tsaarivalitsus oli seisukohal, et mõisnikel on vabadus talupoegade koormisi peale suruda. Roseni deklaratsiooni olemus Keskvalitsuse seisukoht väljendus selgelt 1739. aasta juulis Vohnja möldri Jaani kaebuse lahendamise käigus. Mölder Jaan esitas Peterburi tsaarinna Anna Ivanovnale kaebuse oma
annaabi.ee 
