Sotsiaalses mõttes asetses talupoeg isanda (senjööri) ja külakogukonna vahel. Töötav klass oli keskajal kõige arvukam ja just nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Sellepärast valisingi oma referaadi teemaks just talupoegade elu. 1. TALUPOEGADE ÕIGUSLIK SEISUND Üldjuhul kuulus Euroopa küla ühe või mitme isanda (senjööri) võimu alla. Maa jagunes sel puhul kolmeks suureks osaks: esimene oli otseselt isanda kasutuses, teine oli jagatud perekondlikekd rendikohtadeks, mis olid formaalselt või ka tegelikult päritavad, ning kolmanda osa moodustas mets ja ühiskasutuses olev harimata kõnnumaa. Oma maad lasi isand harida sulastel, palgalistel juhutöölistel. Vahel sunniti aga talupoegi tegema teopäevi, milleks nad pidid kasutama omaenda härjarakendit. Hiljem hakkas teopäevade kohustsus siiski vähenema, kuid igal poole ei kadunud need täielikult. Teopäevade täieliku kadumise väljalunastamiseks pidid talupojad maksma teatud maksu
3. sajandil hakkas see vaibuma pluss barbarite sissetung (neid rakendati orjadena) orje hakati väärtustama seda rohkem, mida vähem orje oli turul. Nt keisrite kaitsevad seadused. Orjuse taandumisega on seostatud kolonnaadi institutsiooni. 23.09.09. 16.Mis on kolonaat? Colonus (mitmuses coloni) ehk asukas, talupoeg. Sunnismaine rentnik, väikepõllupidaja. Alates 3. sajandist Rooma impeeriumis, väike põllupidajate kiht. Mõisnikud vähendasid enda haritavat põldu, jagasid väike rendikohtadeks. Neid said vabad talupojad, orjad. Koloonid esmalt vaba talupojad, kelle õiguslik seisund alates 3. sajandist muutus pidevalt halvemaks. Kuni 5.6. sajandini koloonid pigem vabad, mis siis, et seisund halvenes. Tehti vahet koloonide ja orjade vahel aga samas ka koloonide ja vabatalupoegade vahel. Koloonidel iseloomulik sunnismaisus. Koloonide osatähtsus Rooma põllumajapidamises oli arvestatav, massiline põlluharijate seas. Servus terrae maa ori. Alates 5. sajandi
ühele maavaldajale,, kuskil ei pruukinud see olla ühesuguste tingimustega. Neind maavaldusi jutis villicus, villicus oli ülem juht, kohapeal valitses neid alasid meier, salland= mõisamaa, Huffenland= talumaa, nende koormised võisid olla erinevad, õiguslik seisund samuti erinevm kuid kõik nad kuulusid ühe maa valdaja alla. Vilikatsioonimajandid mõisamajandi mõistes kadusid ära, eelistati pigem rendikohti.Endised sallandid jagati rendikohtadeks laili , paljudel tp kes olid sõltuvad ja mittevabad lubati osta ennast vabaks, teorendi asemel tekkis raharent Grundherrschaft vanem vorm kadus ära. 17 saj grundherrschaft on pigem vastandumine gutsherrschaftile. Mõisahärrus ikka see , kus üks osa on mõisamajand grunherrschaftid hiliskk ja varauusaja tunnuseks et maavaldaja kogus renti ja tal püsisisd muud õigused, endiselt isand, kuid mingisuguseid tugevamaid mittevabaduse vorme Grundherrschafti vorme lääne- Euroopas ei olnud.
annaabi.ee 
