Dramaatika väljendab autori seisukohti vaid tegelaste kaudu. Eepikas on autoril enam võimalusi, kuid on varjatum kui luules. Tekstuaalne autor kirjutab ennast mingisse rolli, mis ei pruugi autori isikuga kattuda. Autobiograafia (e eluloojutustus) aga tekstuaalne ja tegelik autor kattuvad. Proosa tekstuaalne autor: hinnangulised kommentaarid tegevustikule, peategelasesega seonduv sümpaatia/kaasaelamine, positiivseim maailmavaade. Draama tekstuaalne autor: teose remarkid, peategelasega seonduv sümpaatia/kaasaelamine, positiivseim maailmavaade. Lüürika tekstuaalne autor: meeleolu või mõtteavaldus. Lugeja. Lugeja loob teose tähenduse. Mudellugeja on kujuteldav lugeja, kes mõistab ja järgib teose lugemisreegleid (viiteid lugemiseks: teadmised jms). Tegelik lugeja on reaalne lugeja, kes toetub tõlgendamisel sissekirjutatud lugemismudelile, oma elukogemusele, tõlgenduskogunnale (sarnase
väljakutseid, mitte niivõrra sotsiaalseid probleeme nagu varem. Keerulised suhted keerlevad peategelaset ümber mis kipputab hävitama kaasinimeste õnnevõimalusi ja lõpuks ka protagonists enese püüdlused. Peale selle koondab igalugu üks suur katusümbol ja Ibsen loobus solioloogist ehk tegelaste poolt tegevuse vältel valjuhäälselt kõrvalmärkuste tegemisest nagu ei toonud ka tegelased kuuldavale oma tegutseismotiive. Ibsenil aga ei muutunud läbi ajastute kindlad elemendid näiteks remarkid- massivne mahukas mööbel oli alati ta tseenides, et toonitada tegevupaigale lasuvat raskuse ja konservatiivsuse vaimu. Veel loob Ibsen iga karakteri omaette isiksuses, kelle käitmune ja loomus on seotud päritolu või keskkonna mõjust ta arengul ja vaadetel. Selliste rõhkude ja võtetega lõi Ibsen kirjutamismudeli mis oli eeskujuks paljudele hilisematele realitslikutele kirjanikele, ka proosa vorims hakkasid näitekirjanikud oma teoseid looma ka just Henrik Ibseni eeskujul 2
sündmuste edastamist). Lühidus ka pingestab. 1870 sünnib Eesti rahvuslik teater, Lydia Koidula kirjutas ja lavastas näidendi "Saaremaa onupoeg". Draama olemuslikkuse esimesena defineeris Aristoteles (4.saj eKr) traktaadis "Luulekunstist". Kõikidele kunstidele on omane jäljendamine. Tegevuslikkus on näitekirjanduse oluline tunnus. Teater on kasvanud välja rituaalidest- tegu. Dramaatika on: dialoogiline remarkid, kaasaegses draamas vähem tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole autor jääb varjatuks (antiikajal edastas autori mõtteid koor) J.Smuul "Polkovniku lesk" jutu. kõne on tegevuslik orienteeritud teatrile (lavastajale/näitlejale), kuid on ka lugemisdraamasid: Goethe "Faust" (remargid pikemad) Draamas on ajas ja ruumis liikumine keeruline. Ka inimese siseelu kujutamine on keerulisem
annaabi.ee 
