1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu "Vainulilled"("Waino-Lilled"),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu "Emajõe ööbik" ("Emajõe Öpik"). Tartus hakkas 60-ndate ja 70-ndate aastate vahetusel luule ja proosa looming vaibuma, leiab aga uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg''(1870). ,,Saa- remaa onupoja'' lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist. 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suund- usid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, kirjutades artikleid veel ja veel), sest siis sündisid tal esi- mesed lapsed. Vanim poeg Hans-Voldemar
aasta juulis ja augustis Eesti oli ainuke aastatel 1939–1940 NSVLi poolt okupeeritud territoorium, mis ei olnud 1941. aasta juuli alguseks Saksa vägede poolt vallutatud. Aastatel 1919–1922 sündinud mehed koguti 2.–4. juulil 1941. aastal kokku ja saadeti Punaarmeesse mobiliseerimise sildi all Venemaale; ajavahemikul 1907–1918 sündinud Eesti sõjaväe reservväelasi tabas sama saatus 22.–27. juulil. Ajavahemikul 1907–1922 sündinud Saa- remaa reservväelased koguti kokku 1.–3. augustil, samuti Venemaale saatmise eesmärgil. Eesti reservohvitserid ja sõjaväeametnikud koguti kokku 8.–16. augustil. Ajavahemikul 1896–1906 sündinud reservväelased ja aastatel 1919–1922 sündinud ülejäänud sundvärvatud koguti kok- ku 20. augustil. 21. augustil koguti kokku aastatel 1896–1906 sündinud tööjõulised mehed ja 24. augustil võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid siiani sellest pääsenud.
kogemustest kirjutamist, mis sobitub hästi artikli algul esitatud loodus- kirjanduse põhitingimustega, ning nn turismigeograafiat (kui kasutada geograaf Edgar Kanti pakutud terminit), mis kuulub pigem tarbekirjan- duse hulka. Siinses artiklis jäävad vaatluse alt välja traditsioonilised reisikirjad, mis räägivad teiste maade loodusest ja kultuurist. Reisikir- jade kohta on ilmunud ka mitmeid eraldi käsitlusi.5 Esimest tüüpi tekstide seas on üks olulisemaid A. H. Tammsaare Saa- remaa-reisikiri ajalehes Vaba Maa 1920. aasta oktoobris (1988b).6 Tamm- saare "Saaremaa veste" andis muuhulgas ülevaate Vilsandi linnuparadii- sist, ning oli tõenäoliselt ajendiks hilisematele Vilsandist kirjutajatele (Jüri Parijõgi 1929; August Mälk 1934). Looduskirjanduse seisukohalt 4 Selle kohta vt lähemalt artiklit "Organiseeritud kodu-uurimise esimene aastaküm- me" (Kant 1999b). 5 Vt Jänes 1934; Annist jt 1940; Põldmäe 1984: 46–73. 6 A. H
annaabi.ee 
