Kõigepealt kontrolliti poiste osavust jahil. Kui relvakandja oli end oma seisuses küllalt kaua heast küljest näidanud, saatis patroon ta võimaluse korral kuhugi õukonda, et noormees õpiks veel häid kombeid, näitaks oma oskusi ja teadmisi, õpiks tundma ja austama võõraid kombeid. Sageli saadeti selliseid juba õppinud sõjamehi saadikutena teistesse riikidesse, kus nad pidid end näitama mehiste sõdurite ja heade diplomaatidena. 2.4 RÜÜTLIAU Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Patroon määras kindlaks pidulike pühitsemise aja. Tavaliselt valiti selleks päevaks mõni kiriklik tähtpäev või muu tähtis sündmus. Rüütliks valmistuja relvakandja ehk noviits pühendus ettevalmistusele. Enne pühetsemist pidi ta mitu päeva paastima ja pattu kahetsema. Päev enne pühetsemist, peale pihiti ja armulauda, riietus noviits lumivalgesse linasesse ülikonda, mis sümboliseeris puhtust
Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Kui keegi löödi rüütliks, siis oli ta rüütel igavesti, umbes nii nagu preestriks pühitsemise korral, kuigi rüütlitseremooniast ei saanud iialgi päris sakramenti. Keskaegne sõjamees 3.2 Rüütlidaami kasvatus Varasest noorusest peale õpetati feodaali tütart vaatama rüütlitele kui oma kaitsjatele ja toetajatele.
Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15 sugused tõotused ja pühalikud vanded. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema. Rüütel, kes oli rikkunud vannet, kandis karistust. Karistused olid olenevalt üleastu- mistest erinevad. Elusa rüütli kõige rängema karistamise puhul korraldati tema avalik rüütli-
Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15 sugused tõotused ja pühalikud vanded. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema. Rüütel, kes oli rikkunud vannet, kandis karistust. Karistused olid olenevalt üleastu- mistest erinevad. Elusa rüütli kõige rängema karistamise puhul korraldati tema avalik rüütli- õigustest ilmajätmine.
annaabi.ee 
