varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus.Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane
tõestas, et Saksamaa on seesmiselt lõhestunud. Saksa üksuste käes oli veel Narva linn koos Jaanilinnaga ning sellest põhja poole jääva Narva jõekalda ning Narva-Jõesuuga. Narva piirkonna üksused olid moodustanud armeegrupi Narwa, mille põhituumiku moodustasid III Germaani SS-soomuskorpuse alluvusse koondatud väeosad kindralleitnant Felix Steineri juhtimisel. Korpuse koosseisu põhiosa moodustasid SS-diviisid Nordland, Nederland ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis ning 11. Ida-Preisi jalaväediviis. Korpuse ülem Felix Steiner nägi Auveres vägede kontsentreerimises ohtu Narva rindele ning palus luba väegruppi Nord staabist taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mille kattenimi oli Tannebergi linn. Vastav luba saadi alles 22. juulil 1944 ja olukorra lahendamiseks tegi Steiner vaenlase löögisuunal asuvate vägede ümberpaigutuse. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva
Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega EestiLäti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused ÜlemSileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SSObersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et
Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrds Riekstis põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse
rindel, peale mida autasustati teda ülesnäidatud vapruse eest Raudristi II klassi ordeniga. Peale seda ülendati ta kapteniks ja 1944. aastal sai ta 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Ta osales ka Auvere lahingutes, kus teda autasustati I klassi Raudristiga. Sinimägedes andis ta oma väeüksusega otsustava vasturünnaku Punaarmee vastu ja sai selle eest Raudristi Rüütliristi. Peale Harald Riipalu haigestumist määrati Maitla Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. 1945. aastal ülendati ta majoriks. Harald Riipalu sündis 13. veebruaril 1912. aastal. Ta omandas väga hea hariduse Hugo Treffneri gümnaasiumis ja läks edasi õppima ka ülikooli. Sealt suunati ta aga Valga 3. Üksikjalaväepataljoni, kust ta suunati edasi Tondi sõjakooli. Aasta peale teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. Seal omandas ta lipniku auastme. 1941. aastal viidi Riipalu 22.
Jaan alustasid kaks rinnet korraga pealetungi Visla jõelt, jõuti Oderi jõele- Poola keskelt Sm sisemaani. Kolme nädalaga läbis Punaarmee 600 km, jäi läbida veel Berliinini 100 km, Oderi läänekaldal loodi ka mitmed sillapead, kohe edasi ei pääsetud, võhm oli väljas, vaja edasisi ettevalmistusi teha. Hitler sai lõpuks aru, et kõige olulisem on peatada Punaarmee sissetung Sm-le idast, üritas teha viimaseid jõupingutusi, saatis Punaarmee vastu kõik- relvagrenaderide diviisid (vanad, haiged, väljaõpetama mehed), loodi Volksturm, kuhu võeti mehed kuni 60 eluaastani ja noored alates 16 eluaastast, kasutati Hitlerjugendi liikmeid. Rindel puruks löödud väeosade liikmeid ei viidud enam tagalasse ümber formeerimisele, kohapeal klopsiti kokku mitmed võitlusgrupid. Suuremad linnad kuulutati kindluslinnadeks, mida ei lubatud mingil juhul maha võtta, Punaarmee piiras need sisse ja algasid tänavalahingud jne. Polnud kasu, Punaarmee ülekaal oli mäekõrgune
annaabi.ee 
