Kui tellistest ja vuugitud ahjusein soovitakse täiesti sirgeks krohvida, tuleb pind esmalt siledaks krohvida ja alles seejärel panna peale pindmine dekoratiivne krohvikiht. Kui telliste kontuure soovitakse aga nähtavaks jätta, piisab vaid pinna ühekordsest õhukese krohvikihiga katmisest. Seejärel tõmmatakse soovi korral tugeva jäiga harjaga pinnale uus tekstuur. Trendikas harjamuster on tõmmatud näiteks joontena või poolringidena. Mida jäigem on hari, seda reljeefsem lõpptulemus jääb. Pinnatöötlus on fantaasiaküsimus, sest krohvi võib ka peale pritsida. Enne tööde alustamist on oluline tellisepind korralikult veega niisutada, et pealekantaval krohvikihil tekiks aluspinnaga 10 hea nakkumine. Krohvisegu kulub poolteist kilo ruutmeetri kohta ning kuivamiseks tuleb arvestada vähemalt paar päeva. Töö tegemise ajal peab temperatuur ruumis olema vähemalt 10 kraadi, ideaalis 1020 kraadi
maalitud Trooja sõja stseen Achilleus seob Hektori surnukeha jalgupidi rihmaga oma kaariku taha. VI sajandi lõpul ja V sajandi algul e.m.a. asendus mustafiguuriline vaasimaali stiil punasefiguurilisega. Punasefiguuriline stiil on otsekui mustafiguurilise negatiiv. Foon värviti lakiga mustaks, figuurid jäid savi loomulikku tooni, s.o. punakaiks, detailid maaliti peale peene pintsliga. Niisugune tehnika andis vaasimaalijaile suurema vabaduse. Kujutis tuli reljeefsem, kompositsioon vabam, joonistus ilmekam ja veenvam. Nüüd hakkasid vaasimaalijad sagedamini kujutama süzeelisi kompositsioone, kus inimesi anti edasi keerulistes rakurssides. Punasefiguurilise stiili vaasimaalijatest oli kuulsaim Euphronios, kes hakkas vaasimaalimisega tegelema umbes 510.a. e.m.a. Euphroniose nimega seostatakse Peterburi Ermitaazis olevat peliket pääsukesega. Vaasi kaela kaunistab stiliseeritud lehtedest ornament. Vaasi ühel küljel kujutas kunstnik
(~3 saj pKr) Faijun. Reeglina kujutavad muumiaportreed noori inimesi, ilmselt on mingilmääral tegemist idealiseerimisega. kunstnikud ei tohtinud klassikalisel ajastul kujutada ei surma ega kannatust. Mimesise printsiip. klassikalise ajastu maalikunstnikest on kreeklased hinnanud kõige kõrgemalt kahte. kuigi loomingut pole säilunud. 5. saj eKr Apollodoros Ateenast - ta võttis kasutusele varju ja valgusega modelleerimise, ta on hakanud märkima tumedaid varjukohti, millega saadi reljeefsem ning silmatorkavam kujutis. oldi kindlat, et ta oli loonud oma maalidele ruumiillusiooni. sellest kaheldakse nüüd, kuna on leitud ebaõnnestunud või kohmakaid teoseid kus seda on üritatud teha. Kuna ruumiillusiooni jaoks tuleb kasutada mõõtevahendeid ei olegi nende tööd täpsed. 4. saj eKr Apeles - peeti kõige täiuslikumaks maalikunstnikuks, kujutas noori, oli aleksander suure õuekunstnik ning tegi temast portreid, kuid ka need pole säilunud.
annaabi.ee 
