teadmisi ja arusaamist. · Jumal on inimese käekäigust pidevalt huvitatud. · Mida rohkem inimene seda teab, seda targemaks, tervemaks ta muutub. · Judaism koondab oma tähelepanu sellele reaalsele maailmale, kuhu me oleme sündinud ja kus me elame. · Austus ja lugupidamine elu vastu, mis väljendub suhtumises alamatesse · Haridus on juutidel alati olnud religioosne kohustus. · Nad on alati hoolitsenud vaeste ja õnnetute eest, mitte heategevusest, vaid religioosseist põhimõtetest lähtudes. · Neil on ka iidne püüdlus vabadusele ja sõltumatusele.
lauluviisi lõpeta: tasa kannelt helistada, kostab siiski kõrvu sul, vaikimine oleks vale, et ei sind, mu kõige kallim, siis sa ise oled süüdi; sunniks südant lõhkema. lauluga ma tülita. miks nii armas oled mul! ,,Luuletuste"(1897) kolmandat vihku varjutab kalli inimese ras- kest haigusest esilekutsutud kal- muline palvemeeleolu.Kogu algab religiooselt ja lõpeb piibelikke peal- kirju kandva tsükliga. Kuid ka neis lõikudes on hetki, kus inimlik traagika uhkab religioosseist mo- tiividest üle, neid enda alla mattes ja tühistades. Siis sünnivad luule- tused maharõhuvast, kurbusest, üksindusest, kodutusest (,,Kevad, kui koju tuli", ,,Suures ilmas ko- duta") Ka kolmanda vihu armas- tuslauludesse tungib sageli külm teise maailma valgus. Kolmanda vihu kõige kunstiküpsemad luule- tused on Haava loonud suurest ilu- igatsusest, oma ammusest saatjast. Igatsuslaul ,,Kesk sügavat (Anna Haava mustas kleidis triibulises kleidis oleva naise kõrval)
ta läheb. Kõike korraga ei saa kunagi. Probleem tekib siis, kui need sahtlid segi aetakse. Tegelik arheoloogia ja piibliarheoloogia on erinevad asjad. Kas Tartu Ülikooli on näiteks vaja piibliarheoloogia õppetooli? Kui ei ole mingit võimalust Jeruusalemma ja Palestiinasse kaevama minna, siis ei ole. Piibel ja religioon peavad siiski ajaloost eraldi asuma. Kuivõrd Hegeli õpetus lahterdatakse16 teoloogiaks, ei ole seda võimalik võtta ajaloo uurimise aluseks. Ajalugu ei saa lähtuda religioosseist eeldusist kuigi ta võib olla religioosne. Hegel kõlbab hästi autoritaarse võimu ideoloogiks — “kõige kvalifitsee- ritum isik ütles. . . ” Arukus ja mõistus ei ole siiski samad asjad. Juristidele vahel selline mõtteviis sobib. Seadus, seadusandja ja valitsus sobivad üli- maks autoriteediks, aga kes võiks olla teaduse puhul see, kes ütleb, kuidas asjad on? Loomulikult on ka teaduses praktiliselt olemas oma autoriteedid,
annaabi.ee 
