emaste otsimisel. Müsiidilistel on 8 paari kahaharulisi rindmikujalgu, millest esimesi nimetatakse lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed. Näited: reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), Paramysis lacustris Kümnejalalised: Kümnejalaliste keha saab jaotada peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pead ja rindmikku katab tugev kilp, mille pinnal on tihti veel kaitsvad mügarad või ogad. Krabilistel on kilp lühike ja lame, kõigil teistel kümnejalalistel aga piklik. Kümnejalalistel on väikeste varte otsas paiknevad liitsilmad, mis on igasse suunda pööratavad ja annavad avara vaatevälja. Kumbki liitsilm koosneb suurest hulgast osasilmadest nagu mosaiikpilt
Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10.000 aastat) ja loomastik noor; kohapääl tekkinud liike polegi. Fauna koosneb vähestest mere- ja vähestest mageveeliikidest, mõlemad eurühaliinsed. On mõned Põhja järvedele ja riimveelistele suudmetele iseloomulikud, hapnikunõudlikud liigid, nn. jääaja reliktid, näiteks Saduria entomon, Mysis relicta, Pontoporeia femorata, Myoxocephalus quadricornis, Phoca hispida. Läänemere zooplanktoni näiteid: keriloomi, vesikirbulisi, aerjalgseid, limusevastseid, ainurakseid. Läänemere põhjaelustik: Taani väinades: madutähed, merisiilikud, meritähed, hulkharjas- ussid, limused. Keskosas: hulkharjas- ussid, limused. 93. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime
Peale testamendi on pärandajal võimalik teha ka teistsuguseid varalisi korraldusi, mis puudutavad üksikuid esemeid, teatud rahasummasid jne. Rooma õiguses eristati kahte liiki üksikõigusjärglust: legaate, mille üle andmine oli kohustuslik ja fideikomisse, mis algselt olid pärijale juriidiliselt mittekohustuslikud, kuid printsipaadi perioodi algusest hoolitsesid preetorid selle eest, et fideikomisse täidetaks. Legatum itaque est donatio quaedam a defuncto relicta (Inst 2, 20, 1 – legaat on teatud kink, mis on surnu poolt (legaadina) jäetud). Sõna „fideikomiss” teket seletatakse väljendiga fidei alicuius committere”mis tähendab „kellegi teise truudust usaldama” ja oli algselt moraalne kohustus. Fideikomissid tekkisid tõenäoliselt selleks, et juhul, kui ei olnud võimalik testamendi või legaadiga teatud isikute midagi pärandada (naistele jne), siis sai pärijat fideikomissiga kohustada asju ikkagi neile üle andma. Vt lähemalt E
annaabi.ee 
