pealinna elanikke varustatakse veega peamiselt Ülemiste järvest. Juba ammugi linna veetarbe jaoks väikeseks jäänud järvele on appi suunatud ka muud pinnaveekogud. Linna veehaardesüsteem on maa-alalt laienenud sedavõrd, et Ülemiste järve juhitakse vett väljastpoolt tema looduslikku valglat, isegi Liivi lahe vesikonnast. Tallinna veevärgi ajalugu ulatub keskaega. Üheks esimeseks linnakaevuks võib pidada rae ürikutes mainitud Rataskaevu, mis seisab rekonstrueerituna oma algsel asupaigal praegugi. Rataskaevu nime sai ta küll hiljem, kui ehitati ratas, mille abil oli hõlpsam veenõusid kaevust välja vinnata. Linna vanim kaev asus aga Raekoja platsil, kuid andmed selle kohta pole säilinud. Ammustel aegadel tõid linna vett ka veevedajad. 14.sajandil oli vaja rajada kraav, mis juhiks vett ülemiste järvest linna, et kasvava linnaelanike joogivajadust rahuldada. Kanali pikkus oli ligi
Kahekorruselise ristikäiguga idatiib on säilinud keskaegsel kujul. Keldrikorrus on alles. Peakorrusel on säilinud kirikupoolseim kolmevõlvikuline ruum, sellest põhjas arvatavasti kapiitlisaal. Kapiitlisaal on ruudulähedase põhiplaaniga, seda katab lame roidvõlv. Idatiiva ülakorrusel on säilinud dormitoorium (kapiitlisaali ja sellega liituva ruumi kohal). Hoovi põhjaküljel paikneb 1841. al osaliselt vanale vundamendile ehitatud PeeterPauli kirik. Läänetiivast on rekonstrueerituna säilinud kõrge servjoonvõlvidega ristikäik, ülejäänud hoonestus lammutati 1920ndatel. Lõunaküljel on lõunaristikäik ja kirikuvaremed. Kirikust on alles ida ja lääneotsa välismüür. Läänes kahe portaaliga fassaadi alumine osa ja lõik põhjaseina 4 kinnimüüritud aknaga. Idaosas pikihoone seinad on kahe esimese võlviku osas algsed. Seintel on lõunas kaks ja põhjas kolm kinnimüüritud akende tsooni. Kagunurgas on näha torni algust ja
muutumatutena, seejärel aga, suhteliselt lühikeste ajavahemike jooksul (vähem kui 160000 aastat) lahknesid uued liigid, mis jätkasid kooseksisteerimist algsete liikidega. Edaspidi rakendati Jacksoni ja Cheethami metoodikat ka tigude evolutsiooni kirjeldamiseks. Nende tulemuste valguses näib, et evolutsioonilised muudatused toimuvad eelistatult ebaühtlase kiirusega. Primaatide evolutsioon rekonstrueerituna kromosoomide analüüsi tulemustest. Inimese, shimpansi, gorilla ja orangutangi metafaasi kromosoomide G-vöötide võrdlusest selgus, et kõigi nelja liigi kromosoomid on suures ulatuses homoloogilised. Kromosoomide vöödilisuse mustri erinevuste analüüsil taastati see, mis järjekorras toimus nende nelja liigi lahknemine, millised ümberkorraldused kromosoomides teatavatel evolutsioonietappidel olid toimunud ning milline oli eellaste karüotüüp enne lahknemist erinevateks liikideks
annaabi.ee 
