maailma, milles avaldub paljastatud eimiski," kirjutas Malevits. POSTPOP JA HÜPERREALISM Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND
probleem, läheneti kontseptualismile. POSTPOP JA HÜPERREALISM Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See- eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s
POSTPOP JA HÜPERREALISM Popkunsti klassikute ,,jahedus" ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND
annaabi.ee 
