vaateviisi ja kindlasti isiklikku tunnustamist- nii alustab oma ettekannet Sirje Rekkor Tallinna ettevõtluspäeval Viru hotellis. Mis siis on klienditeeninduse head ja vead? Teenindushoiakul on kolm komponenti: emotsionaalne, kognitiivne ja käitumuslik. Lühidalt öeldes- tunnen, tean, teen: mis kokku moodustavad teenindusvalmiduse. Teenindusvalmidus ise tähendab elulaadi, olla võimeline teisi hästi teenindama. Sirje Rekkori arvates on aga kõige olulisem see, et klient ei ole mitte ainult rahul vaid vaimustunud, sest vaimustunud klient saab emotsiooni, mis jääb pikemaks ajaks meelde- see aitab hoida kliendi eluaegset väärtust. Kliendi vaimustus on kindlasti see, mis tekitab soovi just antud ettevõtesse tagasi pöörduda- saada püsikliendiks. Kui paljud Eesti klienditeenindajad suudavad oma klienti vaimustada? Leian, et see on ettevõtteti erinev. Kindlasti ei oota klient toidupoes igaõhtust
naabrimeest. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel, eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale teineteisele patsu löödi. Pääru Oja T.Stedman Harder oli selle lavastuse parim esitus, need näoilmed ja silmade pööritamine, tuhmilt mõnitajatele otsa vaatamine olid nii naljakad, et ajasid pisarateni naerma. Muidugi ei saa mainimata jätta Jaan Rekkori lavale ilmumise kostüümi- lühikesi kottis aluspükse, mis tõid nii mõnelgi naljaka nutuhoo esile. Esimene vaatus oli lõbus, kuid tekkis juba ootus, et mis edasi juhtub, sest probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs. Teine vaatus erineb esimesest vaatusest kui öö ja päev. Nali kaob ning kuuvalgus koidikuga saabub. Avandi ja viski- suurepärane kooslus, Eestis ei ole Avandist paremat purjus inimese mängijat (äkki ta oligi purjus??). Pikk ja venitatud stseen
alles siis sain ka ettenähtud raha. Aga see raha läks kõik talu remondi sisse. Hiljem tuli juba "Hundiseaduse aegu", mis läks stuudiosiseste sekelduste nahka. Poole pealt vahetati rezissööri jne. See oli "Tallinnfilmile" üsna tüüpiline, kus Danilovits, Skolnikov, Parvel ja Mandrõkin manipuleerisid inimestega, surusid oma tahet peale, ei lasknud uuel põlvkonnal tekkida. Sageli oli nii, et rezissöör vahetati välja, kui filmimaterjal ei meeldinud. Tundus, et peatoimetaja Rekkori ajal enam niisuguseid asju ei tohiks juhtuda. Ma ise arvan, et "Hundiseaduse" stsenaarium oli huvitavam kui "Reliikvia" oma. Räägitakse, et "Hundiseadusest" pole õiget filmi tulnud põhjusel, et stsenaarium oli nõrk. Mina olen vastupidisel seisukohal. Sisse oli kodeeritud suur raskus -- peategelase ja loomade suhe, mille nüüd Arvo Iho "Karu südames" realiseerib. Alguses tulnud materjal oli harju keskmine, aga siis organiseeriti kõik rezissöörid Tammeti ja selle materjali vastu
annaabi.ee 
