kunsti kujunemisele sellised riigid nagu Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Maalikunstnik Johann Köler sündis 8. märtsil 1826 Viljandimaal Lubjasaarel. Köler õppis Viljandi kreiskoolis, 1839-1846 Cesises maalriametit ja õppis Peterburi Kunstiakadeemias maalimist 1848-1855. Tema lõputööks oli ,, Herakles toob Kerberose põrguväravast". Keiser Aleksander II portree eest saadud stipendium võimaldas tal rännata Euroopas ( Itaalias, Pariisis jne.). Euroopas reisiski ta enesetäiendamise eesmärgil. Pärast peamiselt Roomas veedetud aastaid naasis ta 1862 Peterburi. Ta töötas sealses Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ja ajutiselt töötas ta ka Kunstiakadeemias. Köler oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Köler oli keskne tegelane nn Peterburide patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele. Ta osales ka rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva
Mardikat hakkasid nad oma Jumalaks pidama. Elu välismaal ja reisimine Süürias kogus Sinuhe palju kuulsust ja tänu sellele ka palju varandust. Seal kohtus ta vana tuttava Horemhebiga, kes oli austatud mees. Sinuhe tahtis sõda näha ja liitus Horemhebi ja tema meestega, sest arsti vajati ka seal. Kui sõda läbi sai, siis sõdalane palus Sinuhet reisida, lubades talle selle eest palju kulda anda, kuna Horemhebil endal selleks aega poleks niikuinii. Sinuhe oli nõus ja reisiski Babüloni, temaga kaasas endine ori Kaptah. Ka seal maal kogus ta kuulsust ja varandust tänu arstioskustele. Isegi selle maa kuningas Burraburiash vajas tema teeneid. Nad said hästi läbi ja Sinuhele oli kuningas sümpaatne. Babülonis peeti valekuningapäeva ja kuningas valis välja Kaptahi sel päeval valitesema. Kaptah oli väga meelitatud ja võttis asja täie tõsidusega. Ta läks naistemajja, kus ta kohtus Mineaga.( Minea
Varakult avarate vaimsete huvidega. 1327 on tema luuletuste kohaselt tähtis aasta siis kohtas esimest korda Avignoni Püha Clara kirikus neidu, kes hakkas innustama tema loomingut Laura. Astus vaimulikuseisusse. Kohustas teda tsölibaadiks, kuid 1330 aastal sai ühe mõjuka kardinali Colonna perekonna vaimulikuks. Tema tähtsus P elus suur. Mõistis tema annet ja kutsumust, seepärast kohustused vaimulikuna ei olndu väga suured sai uurida, reisida jms. Reisiski palju, käis Saksamaal, Belgias, Pariisis jm. Avastas antiigi olulisi teoseid (1333), erit tähtis Cicero looming, keda paljundas ja kommenteeris palju. 1337 ostis maja ühes teises linnas Vaucluse'is. Paavsti õukonna õhkkond ei meeldinud temale, nägi selle allakäiku ja riukutust, see peegeldus tema loomingus. 1341 tähtis selleks ajaks oli kirjutanud ladinakeelse poeemi ,,Afrika". Kirjutatud heksameetrites. Räägib Rooma ja Kartaago vahelisest sõjast ja ülistab
kardeti, et kodustest oludest eemalolek murendab inimese kõlblust ja vagadust. Euroopas reisimist raskendas ka keeleprobleem. Võõrkeelte oskus oli varauusajal küllaltki madal. Keskaja Euroopat ühendanud ladina keele oskus järjekindlalt vähenes ning alles 18. sajandil murdis üleeuroopalise suhtlemiskeelena läbi prantsuse keel. Suhtlemist raskendasid ka erinevad dialektid. Põhja-Saksamaa elanikud võisid paremini aru saada hollandlastest kui saksidest või baierlastest. Seetõttu reisiski vaid väike osa ühiskonnast: aadlikud erinevate õukondade vahel, kaupmehed ja käsitöösellid, üliõpilased (peregrinatio academica) ning palgasõdurid. Varauusaja konfessioonivaenused põhjustasid ka arvukalt sundrändeid: teiseusuliste väljasaatmisi või emigreerumisi. 18. saj. suhtumine reisimisse muutus. Nüüdsest hakati väärtustama reiside üldharivat ja kogemusi rikastavat tähendust. Kujunesid teatud rännumagnetid, mis tõmbasid rändajaid üle kogu Euroopa
annaabi.ee 
