otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit. kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos. Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Tööperioodi 19191920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, esietenduste arv tõusis 28ni, millest 15 ringis olid Liina osad. Hooajal 19201921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks. Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus, lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud. Samas jäi ikka ja jälle vajaka lavalise liikumise oskusest, kehalisest osavusest ja kõnetehnikast. Nende puuduste kõrvaldamine oli mõeldav vaid metoodilise ja pideva tööga.
raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust. 1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reiman pooldas täiskarskust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda. Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelevalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsesside ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Villem Reimani vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes Villem Reimanile armuandmisega. 1896 ostis grupp eesti tegelasi (Villem Reiman,Oskar Kallas ja Heinrich Koppel- uueks toimetajaks kutsuti Jaan Tõnisson ) Villem Reimani algatusel K.A. Hermannilt
mõjukate ringkondade lõhenemisi. Oli inimesi, kes üritasid kaitsta baltisakslaste huve, oli neid, kes leidsid, et venestamises on positiivseid külgi ja olid ka mõningad, kes arvasid, et peaks ärgitama eestlaste rahvuslikku iseteadvust. Minu arvates oli väga hea, et keegi arvas, et peaksime säilitama oma rahvuse ja kultuuri ning selle nimel võitlema. Tänu sellele mõtteviisile me eestlased saavutasimegi iseseisvuse ja me peaksime olema tänulikud Jaan Tõnissonile ja Villem Reimanile Venestusajal oli lisaks juba mainitule veelgi positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Mina isiklikult ei oska otsest seisukohta võtta venestuseaja kohta, sest tegelikult puhastas venestamine sellega teed eestlusele, tõrjudes avalikust elust eemale sakslasi ja saksa keelt. Ma arvan, et kui mina oleks elanud venestusajal siis, mina oleks seisnud venestusele täpselt samamoodi vastu nagu Tõnisson ja Reiman.
VILLEM REIMANI HARIDUSKÄIK Referaat KOLGA- JAANI 2009 Hariduskäik viis Villemi 10- aastaselt patriarhaalsest kodus eemale. Esimesi hariduse- algeid sai ta küll naabertalus Lätil, kus elas metsnik Valdmann, kel oli koduõpetajaks preili Jürgens Viljandist. See õpetus aga oli Reimanile üsna lühiajaline. Peagi läks preili Viljandisse tagasi ema juurde, kes voorimehe või veoäriettevõtja lesena elas oma väikeses majakeses vastu praegust Lasteparki, omaaegset tiiki. Pr. Jürgens pidas seal kostilapsi ja teine tütardest andis tunde. Sinna Jürgensite juurde viidi Villem 1871.a. sügisel, ja ta nähtavasti õppis seal 2 semestri, valmistudes sisse astuma Viljandi elementaarkooli. Toidumoon viidi poisile kodust järele. Nii algas V. Reimani Viljandi
38.-39. Eesti poliitiline areng sajandivahetusel. 1905. Aasta revolutsioon 1890. aastate keskel hakkas venestussurve nõrgenema. Rahvusliku liikumine kandus linnadesse. Rahvusluse tõus sai alguse Tartust. Tartu renessanss. 1896. lahkus esimese eestikeelse lehe ,,Postimees" toimetaja K.-A. Hermann ning et vältida lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte, müüs ta selle Tartu rahvuslaste juhtidele Villem Reimanile, Oskar Kallasele ja Heinrich Koppelile. Uueks toimetajaks sai Jaan Tõnisson. Jaan Tõnisson (21.dets.1868-1941) sündis Viljandimaal rikkas peres. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning samal ajal oli EÜS-i esimeheks. Tegutses ,,Postimehe" toimetaja ning siis läks Venemaale kohtuametnikuks. Tagasi tulles Tartusse, koondas ta ,,Postimehe" ümbert rahvuslikult meelestatud haritlased. Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku
annaabi.ee 
