töötamine) saatmine. Pärast vallutust hakati maaisandate ja nende vasallide majapidamisi nimetama mõisateks, kõige rohkem rajati neid Harjumaale ja Lääne-Virumaalt. Suur osa mõisate sissetulekust saadi sõltuvatelt talupoegadelt naturaalandamitena. Mõisates tegeleti viljaksvatusega, karjapidamisega, kala püüdmisega, mesindusega, vilja jahvatamisega. Mõisapidamist juhtis valitseja oma abilisega, lisaks töötasid mõisas veel näiteks kokad, õllepruulijad, rehepapid, metsavahid, mitmesugused käsitöölised, virtin jt. 3. Loe läbi õpikust lisatekstid 5 ja 6, lk 65. 1)Kirjelda, millisena näeb Fabricius Liivimaa talurahvast. Mida ta näeb nende juures laidu,- mida kiiduväärset? Ta arvab, et talurahvas tundub lihtsameelne ja harimatu, kuid nad on osavad valetajad. Ta leiab, et rahvas on erakordselt töökas ja viljakas, nad puhkavad vaevalt mõne tunni ning toimetavad nii päeval kui ka öösel
Vanapagana üle kavaldasid. Edasi räägib teos armastusest ning ka ahnusest. Lõpuks lõpeb see raamat sellega, et üks tüdruk Liina tahtis end tappa, sest tema armastatu tapeti Vanapagana poolt ning Jaan sai endale suure jõu ja peksis oma peremehe läbi ningi vägistas Luise ära. Andrus Kivrähk jutustab teoses rehepappide ajast ehk eestlastest, kes elavad külades, söövad leiba ning kummardavad saksu. Kivirähk näitab milline on kohanenud rahva saatus. Neist on saanud Muna Otid ja rehepapid, vargad ja valetajad. Teisalt on see juba eestlasele palju lähem inimtõug. Vähesed samastavad ennast Leemetiga. Paljud rehepapiga. Ja mõned salaja ka Muna Otiga. 6 Kokkuvõte Andrus Kivirähk on Eesti kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud romaane, jutte, näidendeid, lasteraamatuid ning tele-ja filmitekste. Kivirähk sai tuntuks naljajuttudega ,,Ivan Orava mälestused", mis ilmusid ajalehes ja 1995
öösiti. Ainult üksikutes mõisates peksti reht päeval. Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus
Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti "suvevaime". Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud), kellele abiliseks anti mõni teoline. Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada. Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest. Viinapõletamine
ehk rüütlimõisaid, kuni 1783. aastani oli osa nendest läänimõisad ehk feoodid, peale 1783. aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele. Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest vastutas virtin, sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu. Kasvatati meriino lambaid. Kasutusele tulid sajandi lõpus ka viljapeksumasinad. Suurenev tarbimine ei suutnud sammu pidada majandusliku kandevõimega ning 18. sajandi lõpukümnenditele langeb ka esimene tõeline mõisate pankrotistumise laine. Ühe abinõuna kasutati luksuspiiranguid. Koos levivate valgustusideedega tõstatus küsimus kogu siinse
annaabi.ee 
