talu tarbevarast). Taluõuel asus kindlasti kooguga kaev. Talu ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks, lisaks sellele kuulus talule ka mets. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhendel üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, mille II aastatuhende algul seos maaharime arenguga lisandus rehealune. 17.sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19.sajandik olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada
Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Suvel tehti süüa püstkojas, mida kutsuti Hiiumaal paarguks ja mujal Eestis suveköögiks. Suvekööki kasutati selleks, et rehielamu ruumid suvel liiga palavaks ei läheks. 19. sajandiks olid peaaegu kõigil rehemajadel olemas kambrid. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nüüd said kambritest eluruumid, kus esialgu elasid peremees ja perenaine väikeste lastega. Teised pereliikmed jäid rehetuppa.
Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik. Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune. 17. sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19. sajandiks olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nii said kambritest eluruumid, rehetuba jäi majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks.
annaabi.ee 
