Kuid ajuvaba oli see, kuidas nad plaanisid sakslasi minema ajada, nagu näiteks: neid purju jootes või siis muusikaga neid minema ajada. Polnud ka juttu sellest, et nad oleks nagu varemgi lahingutega kokku puutund. See ei olnud ju eestlastel esimene sõda, mis nad pidid pidama enda vabaduse eest võideldes. Mulle ei meeldinud ka see, et sõja stseeni oli kujutatud nõnda, nagu eestlased oleksid äpud. Eestlased läksid selle filmi järgi lahingusse rehadega ja neil oli hiiglaslik keelpill, mida nad mängima hakkasid. Eestlastel oli tegelikkuses ikka parem sõjavarustus kui rehad.( Vähemalt oli igapäeva riietus tõepärane.) Kuid see sakslasi tagasi ei ajand. Hakkas verine Madisepäeva lahing, mis oli eriti jaburaks tehtud. Langes sõjas mitmed vanemad sealhulgas ka Lembitu. Sõja lõpu poole räägivad kaks meest kuidas nad tahavad, et neid maetaks. Üks mees, ise raskelt vigastatud
karedale heinale. LääneEestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. IdaEestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. IdaEestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. LääneEestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu. Heinategu Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. LoodeEesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis. Heinategu
sordist, vanusest ning kliimatingimustest. Hoolimata masinkorje olemasolust, peetakse parimaks meetodiks tänapäeval ikka veel käsitsikorjet, millega välditakse oliivide muljumist ja hilisema õlikvaliteedi kaotust. Sel viisil koguvad oma saagi reeglina siiski väiksemad oliivikasvatajad, sest suurte koguste puhul ei ole see praktiline. Seega enamlevinumad meetodid on: · oliivide käsitsi korjamine puult; · suurte puust või plastikust ,,rehadega" oliivide kammimine võraokstelt maha; · oliivide kogumine peale looduslikku mahalangemist; · vanade ning jämeda tüvega puude puhul saab rakendada puutüvede pihta tagumist, kuni oliivid maha kukuvad; · masinkorje, kus traktori vibreerivad kämblad raputavad puu tüve ja oksi ning kukkuvad oliivid kogutakse suurtesse võrkudesse. Võrgud aitavad hoida vigastamast oliive, lõplik korje tuleb siiski teha käsitsi ning raputamist taluvad
Lääne-Eestis ja eriti saartel säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. Lääne- Eestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. Ida-Eestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. Ida-Eestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. Lääne-Eestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu. Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja -rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. Loode-Eesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis. Lääne-Eestis teritati eriti sepavikateid käiaga, mujal rohkem pinniti või hiljem ka lõigati
annaabi.ee 
