Kõikide narkootiliste ainete toimel tajub inimene iseennast ja ümbritsevat maailma tavaliselt erinevalt. Tajumuutus tuleneb eelkõige muutustest kesknärvisüsteemi nendes osades, mis reguleerivad meeleolu, taju ja mõtlemist. Väga tähtsat osa etendavad peaajus teatud tingimustel tekkivad ained endorfiinid, mis on seotud heaolu- ja naudingutundega. Endorfiinid on olemas igal inimesel ja nende tekkimine ning lagunemine on seotud aju sisemiste regulatsioonimehhanismidega. Teiselt poolt mõjutavad uimastid ka neid aju osi, mis on seotud taju reguleerimisega, inimesel tekivad tajupetted ehk illusioonid ja hallutsinatsioonid. Muidugi ei piirdu uimastite toime ainult endorfiinidega; see on üks ainegrupp, mille tasakaal häiritakse. Ümbritseva keskkonna tajumine ja mõtestamine on väga keerukad protsessid, nende häireteta tööks on vajalik kindel tasakaal, mida uimastite mõjul rikutakse.
peegeldavate füüsikalis-keemiliste omadustega: suhteline tihedus ja viskoossus võrreldes veega on vastavalt 1,025...1,029 ja 1,9...2,6, osmootne rõhk 768...819 kPa (7,6...8,1 atm). Vereplasma on leeliselise reaktsiooniga, pH väärtusega 7,35...7,4. Vereplasma osmolaarsus on liigikaudu 300 mosm/l. Kogu vere viskoossus on umbes 5 korda suurem kui veel. Vereplasma koostis ja füüsikalis-keemilised omadused hoitakse täpsete regulatsioonimehhanismidega suhteliselt stabiilsetena, mis on oluliseks lüliks kogu organismi homöostaasi säilitamisel. Vereplasma valkusid on 65...80 g/l, neid jaotatakse albumiinideks (35...45 g/l) ja globuliinideks (24...37 g/l), viimase hulgas fibrinogeeni 1,5...4,5 g/l. Vereplasma valkude ülesanded on: vere ja kudede vee- ja ainete vahetus; aine transport veres; osalevad kaitsereaktsioonides; osa vere puhversüsteemidest; valkudest oleneb vereplasma viskoossus. 8
8%valku ja u 2 % madalamolekulaarseid aineid. Palsma on selgelt kollaka värvusega, mis peegeldab organismi sisekeskkonna seisundit: vere suhteline tihedus võrreldes veega on 1,025-1,029 ja suhteline viskoossus võrreldes veega 1,9-2,6; osmootne rõhk 768-819 kPa(7,6- 8,1 atm)Vereplasma on leeliselise reaktsiooniga, pH 7,35-7,4, Vereplasma osmolaarsus on ~300 mosm/l, Kogu vere viskoossus u.5*suurem kui veel. Vereplasma koostis ja füüsikalis- keemilised omadused hoitakse täpsete regulatsioonimehhanismidega stabiilsetena, mis on oliline kogu organismi homeostaasi säilitamisel. Vereplasma valke on 65-80 g/l, mis jaotuvad albumiinideks (35-45g/l) ja globuliinideks(24-37 g/l), milles veel fibrinogeeni 1,5-4,5 g/l. Albumiinide ja globuliinidevaheline suhe on normaalsena 1,2/1-2,0/1. Vereplasmavalgud tagavad vere ja kudedevahelise vee-ja ainetevahetuse. Vereplasme valkude osmootne rõhk e kolloidosmootne (onkootne) rõhk on ~3,3 kPa(25mmHg)
3. Tervisest: On palju haiguseid, mis võivad oluliselt muuta hingamise sagedust ja hingamismahtu. Esmajoones on need hingamiselundite eneste haigused (kopsupõletik, bronhiaalastma, hingamiselundite traumad) ja südameveresoonkonna haigused (südame isheemiatõbi, äge ja krooniline südamepuudulikkus, kopsuarteri trombemboolia), samuti mitmesugustest põhjustest tingitud pea- ja seljaaju haigused ja traumad. 8.6. Hingamise regulatsioon: Hingamine on reguleeritud mitmete regulatsioonimehhanismidega. Hingamiskeskus asub peaajus, täpsemalt piklikus ajus. Reguleeritud on hingamine ühelt poolt gaasiliste virgatsainete abil nendeks on O2 ja CO2. Neile ainetele reageerivad kemoretseptorid asuvad aordikaarel ja karotiidisiinuses. Teiselt poolt toimub hingamise regulatsioon neuroloogiliselt ehk venitusretseptorite abil. Nad reageerivad kopsude venitusele ja saadavad sellekohase info hingamiskeskusesse. 42 Kopsude venimine sissehingamise lõpus peatab sissehingamise. Venitusretseptorid
annaabi.ee 
