aja jooksul tabanud suured vapustused on sundinud sealseid riike kokku leppima ka eraomandi kasutuse reeglites. Kõrvuti riikliku omandiga metsadele on tänapäeval hästi arenenud ka erametsandus. Tõsi, stabiilsus ei ole tekkinud üleöö, väljakujunenud normid ja tavad on pika arengu tulemus. Selles arengus ei ole põlatud ka radikaalseid meetmeid piiramaks metsade ohjeldamatut raiet ning taastamaks metsi. Siinjuures tuleb silmas pidada, et ressursikasutuse regulatsioonidel ei peaks midagi ühist olema vabaturu põhimõtetel toimiva puidukaubandusega. Jääb mulje, nagu häbeneks meie ühiskond iseennast niivõrd, et ei julge tunnistada siirdeühiskonnale täiesti loomulikke probleeme ning vastavalt sellele ka käituda. Tegelikult ei tulene metsakasutuse regulatsioonide rakendamise võimatus sugugi nii kindlalt meie põhiseadusest, vaid on selgelt poliitilise (loe: majanduslike huvide) võitluse tagajärg [6]. Kas võitnutele ka au langeb, seda peab näitama aeg.
menetlus, valimismenetlus) 3) protsessiõiguslik – võimaldab konkreetse õiguse realiseerimist (nt KOVi konstitutsiooniline kaebus) KOVi liigitus ei ole ammendatav ja on võimalikud täiendavad struktuursed jaotused. 3. Piiritlege: 3.1. omavalitsuskorraldusõigus ja riigiõigus Omavalituskorraldusõigus ja riigiõigus käsitlevad mõlemad (riigi- v KOV) organite ülesehitust, ülesannete ringi ja õiguslikku seisundit. Mõlemad põhinevad PS regulatsioonidel. Nemad sarnanevad teineteisega reguleerimisobjektilt, sest nende mõlema keskpunktis asuvad organite struktuur, ülesannete sfäär ja õiguslik status. Kattuvus eksisteerib ka selles, et KOV korralduse alust reguleeritakse PS s ja konstitusioonilistes seadustes. Riigiõigus mõjutab omavalitsuskorraldusõigust. Omavalitsuskorraldusõigus on konkretiseeritud riigiõigus. Kui riigiõigus põhineb suveräänsel (riigi) võimul, siis kohalikud omavalitsusüksused rajanevad õigusel omavalitsusele
peaminister Andrus Ansip. Kogukonna mudeli lihtsustamine ja selle parandamine. Antud mudelist lähtub EL ka praegu. Selle loogika seisneb pidevas laienemises ning selle kompetentsi süvendamises laiemadele aladele ning liikmesriikidele. Seda sümboliseerivad ka institutsionaalsete organite suurendamine, eelarve suurendamine, arvukad standardid, ümberjaotamise laiendamine ning regulatsioonide suurendamine. Suurim probleem seisnebki siinjuures regulatsioonidel ja direktiividel. Miks on vaja juba kehtivaid printsiipe vahetada uute vastu ning kus seisneb see kasutegur. Miks ei suudeta kohe reguleerida midagi nii, et seda ei peaks sageli täiendama või muutma. Iga- aastaselt lisandub umbes 2000 uut direktiivi, millega püütakse luua stabiilset heaolu keskkonda. Algselt oligi selle idee, lihtne, kuid pikas perspektiivis on see endaga kaasa toonud suurema tööpuuduse (eelkõige neis
annaabi.ee 
