venelasteks muuta. Levis kuuldus, nagu antaks "tsaari usku" siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud. 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..." 1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi, mille kinnitas Venemaa keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga ,,Iggaüks...", said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse. Asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I-e nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat. Regulatiiv avaldati alles 1803. aasta algul talupoegadele selle järel, kui see Keila
peamees Jakob Georg von Bergiga, et rüütelkond võiks vastu võtta talupoegade olukorda parandavad seadused, kui keskvalitsus aitab rajada aadlikele krediidikassa, millega saaks finantseerida agraarümberkorraldusi. Aleksander I nõustus selle ideega ja nõnda avaldatigi 1802. aasta suvel uus talurahvaregulatiiv, mis on tuntuks saanud nime "Iggaüks" alla; seda tänu teksti esimesele sõnale selle eestikeelses variandis. 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks..." Regulatiiviga fikseeriti senised mõisakoormised, talupoegadele anti õigus omada vallasvara ning pärandada nende kasutuses olevat maad. Piirati talupoegade müüki ning asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Eestimaa rüütelkond lõi spetsiaalse komisjoni, mis ühtlustas üle kubermangu koormisi ja koostas uued vakuraamatud. Tänutäheks andis tsaar Aleksander I rüütelkonna krediidikassale kinnituse ja andis sellele soodsatel tingimustel laenu9.
Peterburis keiser Aleksander I poolt. Avalikult kuulutati uus talurahvaseadus välja Tallinnas järgmise aasta jaanuaris.1 Eestimaa talurahvaseadus avaldati kahes osas. Esimene – „Eestimaa Tallorahwa Seädmissed“ – sisaldas määrusi uue seaduse järkjärgulise teostamise kohta ning teine – „Eestimaa Tallorahwa Kässo-Ramat“ – käsitles talurahvaseisuse kogukondlikku, politsei- ja kohtukorraldust ning eraõigust.2 1816. aasta talurahvaseadus on koos 1802. aastal kehtestatud regulatiiviga kolmas Eestimaal kehtestatud talurahvaseadus. Sellele eelnenud, 1804. aastal vastuvõetud talurahvaseaduses esinesid olulised puudused. Veel enne kui 1804. aastal Eestimaa talurahvaseadus keisri poolt kinnitati, võrreldi seda Liivimaa omaga, mis oli juba kinnitatud, ning leiti, et Eestimaa talurahvaseaduses sätestatud punktid on talurahvale vähem kasulikumad. Seetõttu kinnitas keiser Eestimaa talurahvaseaduse vaid tingimusel, et seda pidevalt täiendataks. 1816
annaabi.ee 
