Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt Põhitunnused: Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss. Viis on lühike ja väikese ulatusega; Regiviis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust; Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon). Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi; Eeslaulja viib laulu edasi, arendab seda; koor kordab eeslaulja esitatud värsse, annab talle mõtteaega; lauldi ilma pillisaateta; Lauldes võidi rõhutada rütmi näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutusega. Lüroeepilisi laule on esitatud ka tantsulise liikumise saatel;
sise- ja lõpukaota keelendeid (näiteks laulemaie), mis üldkeelest on ammu kadunud. Folkloristide hulgas üldlevinud arvamuse järgi on väga vanad mõned meie ajani ulatunud lauludki, näiteks "Loomislaul", "Suure tamme laul" ja "Suur härg". Regilaulu viis (nimetati ka tooniks või mõnuks) on lühike ja väikese ulatusega. Regiviis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon). Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja viib laulu edasi, arendab seda; koor kordab eeslaulja esitatud värsse, annab talle mõtteaega. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega
. Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks ("veere, veere, päevakene"). Regilaulu viis on lühike ja väikese ulatusega. Viis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon). Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli
Regilaulud jagunevad selle järgi kahte suurde rühma · · kindla tegevusega (teatud töö, tavandi, mänguga) seotud laulud · · erinevates olukordades (nt teed käies, erinevatel pidudel jm) lauldud laulud. 6. Kindla tegevusega seotud regilaulud. Kindlate tegevustega (mingi töö, kombe või mänguga) on seotud töö- ja tavandilaulud, mis moodustasid mõnikord pikema tsükli, ning mängulaulud. . Neil laululiikidel olid enamasti piirkondlikud rühmaviisid, mis kuuluvad regiviiside vanemasse kihistusse. Üks rühmaviis oli kasutusel mitmes laululiigis või ühe laululiigi piires. Näiteks võis olla külas üksainus viis kõigi kalendrilaulude (sõltumata pühast) ja lõikuslaulude jaoks; teine viis kõigi pulmalaulude jaoks. Töö- ja tavandilauludes on selgesti välja kujunenud iseärasused piirkonniti (vt p 5.3). Regiviiside vanemat kihistust iseloomustavad järgmised tunnused:
annaabi.ee 
