üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult) ja oli usulise sisuga. Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis - teda võib pidada vana kirjaviisi loojaks. See aga ei tähendanud mingit kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel. 17. sajandi 80. aastatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud raamatutes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid, mida Johann Fischer toetas. See kutsus esile opositsiooni Põhja-Eesti vaimulikkonnas. Uuendatud
kirikulaulu, saksa keelt ja raamatuköitmist. ● Vana kirjaviisi looja - Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Forseliuse aabitsates avaldub tema uudne kirjaviis. See ei tähendanud kardinaalset murrangut ortograafias ja senisest täiesti erinevatelt alustelt lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Tema kirjaviisi lihtsustamise ettepanekute seas olid: ● välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z ● pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes) ● jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn ● kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat
kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt tehti juba "WT-s". Forselius andis välja usulise sisuga aabitsa, mis pole säilinud. Forseliuse aabitsais avaldub ta uudne kirjaviis vana kirjaviisi looja - ei tähenda murrangut ortograafias ega senisest täiesti erinevat lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Forseliuse keelekasutus: komitatiivi lõpp tüvega koos. Sõna lõpus leenisklusiil. Imperatiivi lõpud t-ta. Olevikus eituspartikkel ep, aga verbil pole pöördelõppu. Lausestuses säilinud saksapära, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge. VANA KIRJAVIISI PÕHIMÕTTED: 1) h pole vokaalipikendus, vaid häälik; 2) rõhulises kinnises silbis märgitakse pikad vokaalid 2 tähega;
annaabi.ee 
