ülevenemaaline hingerevisjon. 1796.aasta septembris sai Katariina surmava ataki. Ta elas küll veel mõned tunnid peale seda, kuid ei jõudnud siiski troonipärija kohta otsust öelda, ning suri. Kokkuvõttteks: Katariina II peetakse päras Ivan Julma ja Peeter Suurt olulisimaks isiksuseks Venemaa valitsejatroonil. Teda on ülistatud kui suurt valgustajat ja reformijat. Teda on laidetud ka egoismi, poolikute reformide ja reformistlike ideaalide hilisema hävitamise pärast. Venemaal on on olnud palju naisi, kes on kas valitsejana, regentidena või tsaaride abikaasadena dünastia ning kogu maa kultuurilisele ja poliitilisele arengule mõju avaldanud. Katariina II ületas neid kõiki vaimu, julguse, iseloomu, töökuse, otsustusvõime ja edukuse poolest. Kasutatud kirjandus ning allikad: Raamatud : „Venemaa tsaarinnad” - Autor: Jena, Detlef
Kodanikud olid veendunud, et hea ja stabiilse riigi saladus on töö ja vaev. Vaimulike laiskus ja selle eest raha saamine vihastas inimesi. Sveitsis oli esimeseks reformijaks Ulrich Zwingli, tema järel Johann Calvin. Humanistid näitasid oma põlgust kiriku ja poliitilise korra vastu. Itaalias arvustas Lorenzo Valla avalikult paavsti ja asketismi. Itaalia haritlased nautisid Valla kaunist kirjastiili ning Valla leidis järgijaid. Tsehhis tegutses Jan Hus, kes pidas reformistlike jutlusi tsehhi keeles ning tõlkis piibli emakeelde. Hus põletati tuleriidal, kuid inimesed nägid temas kangelast ning algasid ususõjad, mis lõppesid Baseli kirikukogul taostatud reformatsiooniga. Madalmaad, mis olid dünastiliste abielude tagajärjel Hispaania ülemvõimu all, soovis iseseivust. Levima hakkasid luterlus ja kalvinism ja algasid rahvarahutused. Hispaania ei suutnud hoida oma võimu ning Holland sai iseseisvaks riigiks.
a) retsitatiiv, mis vastavalt hingelisele erutusele annab edasi iga sobiva varjundiga väljenduse; b) juhtmotiiviline - orkestraalne tegelaste iseloomustus, mis läbib kogu teost ja loob seesmise ühtsuse. See tingib orkestri suure osatähtsuse, viies tegevuse orkestrisse. Siinjuures peab märkima, et meisterlikult arendatud, tabavate juhtmotiivide koes avaldubki Wagneri meisterlikkus. Täiel määral kohtame Wagneri reformistlike printsiipide rakendamist just Wagneri hilisemas loomingus ("Nibelungide sõrmus", "Tristan ja Isolde", "Parsifal"). Tuleb aga märkida, et liigne juhtmotiivide ja isegi juhtmotiivide süsteemide rakendamine ooperis teeb Wagneri hilisemad ooperid küllalt keeruliseks ja nõuab kuulajalt ulatuslikke eelteadmisi. Wagneri ooperitele on omane: 1. Suur sümfooniline arendus ja orkestri väljenduslik tähtsus. 2. Lõpetatud numbritest loobumine.
annaabi.ee 
