Aastal 1917, sai Mussolini oma alguse poliitikas tänu 100 naelale nädalas,mida ta sai MI5lt, Briti Julgeoleku Teenistuselt, selle loa andis Sir Samuel Hoare. Aasta 1918 alguses, Mussolini kutsus inimesi esile kerkima "halastamatud ja piisavalt energilised,et platsi puhtaks pühkida" ,et taaselustada Itaalia rahvast. Palju hiljem oma elus Mussolini ütles ta 1919 aastal "sotsialismi kui õpetus oli juba surnud, see säilis ainult kadedusena." 23 märts 1919, Mussolini reformeeris Milano fascismi Fasci Italiani di Combattimentoks (Itaalia Võitlusliitu), mis koosnes 200 liikmest. Fasism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta sündis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta polnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti- partei ja liikumine. Fasism on selgesti eraldatav mitte üksnes poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fasism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja
luuletisteseeria ,,Põhjamaade jumalad", kannatas tema hilisem looming liighõlpsuse, arenemise seismajäämise ja kodanlikustumise all, mis põhjustas kodumaal kirjanduslikes ringkondades pöördumise tema vastu. Oehlenschläger oli võimsa pöördega vabastanud maa Holbergi ratsionalismist, kuid ka ise kaotanud lõpuks oma värskuse. Vanemast romantikutepõlvest peab välja tooma veel vaimulik Nicolai Frederik Severin Grundtvigi (1783-1872), kes otsustavalt reformeeris romantika vaimus taani hariduslikku ja usuelu, viies selle välja 18. sajandi pärimustest. Noorusaastatel tundis ta endast kutset luuletaja ja ajaloolase elutööks. Temal oli teine arusaam põhjamaade vanemast luulekunstist kui Oehlenschlägeril. Mitte motiivid polnud talle selles tähtsad, vaid võimalikult lähedale pääseda muistse luule tõelisele vaimule, seda kaasajale võimalikult võltsimatult uuesti käepäraseks teha
Kes olid reformidele vastu? Vene ühiskonnas olid suurimateks vastuseisjad talupojad, kuid poliitilises mõttes on oluline ka aadliringkonna vastuseis. Aadlite vastuseis mõjutas tihti ka valitseja arvamust. Isevalitsuse eksisteerimise iseneesest peaks ju välistama võimuvõitluse. Aleksander I suuremad reformid Kõige olulisem ja kõige pikema mõjuga reform oli riigivalitsemise reform. Kui Katariin II reformeeris kubermangutasandi valitsemist, siis Aleksanderi valitsemise esimene pool tähistab kõrgema riigivõimu struktuuri ümberkorraldamist. Kõige olulisemaks momendiks on see, et varasemad kolleegiumid, mis Peetri ajal rajati, likvideeritakse ja seatakse sisse ministeeriumid. See reform oli väga selgelt läänelik. See tähendab, et osaliselt mindi üle läänelikule valitsemiskorrale.
ei kujutata Sumeri kuningaid absoluutsete valitsejatena ega jumalikena. Unken- rahvaring, nö koosolek. Aga pole teada, kes seal oldi ja mis õigused sellel kogul oli ning milline suhe oli sel jumalaga. Pole ka teada, kuidas kuningas valiti. Unkenis olid ka sõjamehed ilmselt (sõjavägi- eeslivankrid, jalavägi) 3 a.t jooksul kuninga kui sõjapealike tähtsus kasvas ja allutasid templid oma võimule. Urukagina- võis olla võimuhaaraja kuningas (sugupuuga ei ärbelnud). Reformeeris seadust. Uued seadused hõlmasid kuninga ja templi vastasseisu reguleerimisega. Tema taastas, et templi valdused ei olnud enam kuninga käe all ehk üritas templi autoriteeti taastada. Teine on sotsiaalse õigluse taastamise motiiv ehk keelas rõhuda vaeseid. Esimene ajaloos teadaolev sotsiaalne reformaator Akkadi riigi teke Pidevalt vaenujalal. Toimus hegemooniate (võim millegi üle) vahetumine, algas Kisiga ja siis Uruk. Sargon oli seniidi valitseja ja sõjapealik, temast sai kangelane
annaabi.ee 
