esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda hoopistükis ülespoole. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maa peab omama mingit külgetõmbejõudu ja nimetas selle jõu raskusjõuks. Newton, harjunud tema ajal moes olevate postulatiivsete süsteemidega, tõi välja
(Joonis 1,) Reflektor (joonis 2) - Reflektor on optiline teleskoop ning selle objektiiviks on nõguspeegel. Reflektor leiutati 17. Sajandil. Tavaliselt arvatakse, et esimese reflektori ehitas Isaac Newton aastal 1668. Reflektor leiutati alternatiivina refraktorile. Reflektor oli oma olemuselt suur ja tänu sellele saad sa vaadata objekte mis on väga laia diameetriga. Peaaegu kõik teleskoobid, mida kasutatakse astronoomias on reflektorid. Reflektoreid võib näha paljude erinevate disainidega ja erinevate optikaliste elementidega, mis teevad nähtava pildi teleskoobis kvaliteetsemaks. 3 (joonis 2) Refraktor Refraktor on optiline teleskoop.Refraktor kasutab läätsesid et moodustada pilti. Refraktori disaini kasutati algselt astronoomilistes teleskoopides. Suured refraktorid olid väga populaarsed 19. Sajandi teisel poolel
valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1672). (http://www.hot.ee/hothotrauno/isaac.html) Pildil ongi toodud Newtoni peegelteleskoop, mis praegu seisab Londonis, Kuningliku Seltsi raamatukogus ja kannab kirja: "Invented by Sir Isaac Newton and made with his own hands, 1671." (Leiutatud sir Isaac Newtoni poolt ja valmistatud tema enese
pikksilma aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades reflektoreid, konstrueeris ta kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1671) Newton lõi enda jaoks süsteemi ning töötas välja neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 6 3. Valguse peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal ühes tasandis
ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda hoopistükis ülespoole. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maa peab omama mingit külgetõmbejõudu ja nimetas selle jõu raskusjõuks. Newton, harjunud tema ajal moes
interferentsi ning oletas esimesena valguse polarisatsiooni olemasolu. Sõnastas 1675 valguse korpuskulaarteooria, kuid pidas ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ja oletas, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Perioodid, mis ta arvutas interferentsinähtuste põhjal, on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Pidades kromaatilist aberratsiooni refraktoreis põhimõtteliselt vältimatuks, soovitas ta kasutada reflektoreid ja konstrueeris kaks peegelteleskoopi(1681 ja 1671). Legend räägib, et kord õunapuu all istudes kukkus Newtonile õun pähe. See pani teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, ega jää hõljuma või ei lenda hoopistükis ülespoole. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maa peab omama mingit külgetõmbejõudu ja nimetas selle jõu 8
aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning oletas valguse polarisatsiooni olemasolu, tehes seda kõige esimesena. 1675. aastal sõnastas valguse korpuskulaarteooria, pidades ühtlasi võimalikuks eetri olemasolu ning oletades, et valguseosakesed võivad tekitada eetris perioodilisi häiritusi. Interferentsi nähtuse põhjal arvutatud perioodid on ligilähedaselt võrdsed tegelike lainepikkustega. Kasutades reflektoreid, konstrueeris ta kaks peegelteleskoopi (1681 ja 1671) 15 Newton lõi enda jaoks süsteemi ning töötas välja neli optika põhiseadust: 1. Valgus levib sirgjooneliselt. 2. Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruumis nii, nagu poleks teisi olemas. 3. Valguse peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal ühes tasandis. Langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga
annaabi.ee 
