mõista ka lihtsalt juurmorfeemi. Vastavalt asendile tüve suhtes võib eristada kolme liiki afikseid . Tegemist on seega positsioonilise ehk asukohast lähtuva liigitusega. Tüve ees asuvad afiksid on prefiksid, tüvejärgsed on sufiksid ja tüve sees paiknevad afiksid on infiksid. Muuteprefikseid esineb näiteks ka saksa keele verbide partitsiibivormides. Sellise prefiksi ja sufiksi kohustusliku ühendi kohta kasutatakse mõnikord terminit tsirkumfiks. Selle vormi prefiks on osaliselt reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti. Tüve lõppu liituvaid afikseid nimetatakse sufiksiteks. Ka nt eesti keele tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailma keeltes palju tavalisemad kui prefiksid; keeli võib nimetada sufiks või prefikskelteks, kui enamus afikseid on ühesugused. Tüve sees asetsevaid afikseid nimetatakse infiksiteks. Keeletüpoloogiliselt esinevad need palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Afikseid saab liigitada ka
kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem - esineb alati koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Seotud morfeemide (v.a jäänukmorfid) kohta kasutatakse ka terminit afiks. Afiks liitub tavaliselt tüvele. Juurmorfeem - tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi Kolme liiki afiksid: Prefiksid (tüve ees asuvad) Tsirkumfiks - prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon Reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti Keel, milles esinevad anult prefiksid - prefiksikeel Sufiksid (tüvejärgsed) Eesti keeles tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailmakeeltes tavalisemad kui prefiksid. (sufiksikeeled) Infiksid (tüve sees paiknevad) Esinevad palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Kliitikud - sõnade morfotaktilistel äärealadel esinevad kliitilised morfeemid
räätskull, räätskulp, rääsk, raspunn, pääspukk jts.), teises redaktsioonis aga sagedamini tatsvaar, kuid ka nt. taatsvaat, tatsva, tutsvaar, satsvaar, sõtsvaader, satva, atsva vm. Mõistatus võib olla kolmest või enamast osast koosnev rida, mille osade subjektid on eritüüpsed, nt. kaks pärisnime teesklevat libasõna ja tõeline pärisnimi: Punder puus, mander maas, Hindrek all heinamaal (pähkel, maasik, heinputk), või siis kaks subjektitut adjektiivi ja üks pärisnime teesklev reduplikatiivne libasõna: Puine pistab, luine salvab, viider-vääder väänab kokku, viskab alla keldriauku (puulusikaga söömine) vm. Mõistatusliku absurdi loomiseks võidakse kasutada segatehnikat, kus kombineeruvad kujundsõnade mõisteline kokkusobimatus, reduplikatiivsed jt. libasõnad ning ehk muudki vahendid. Toome mõned näited rõivaste ning tekstiilide, nende valmistamise ja tegemisriistade alalt: Ärgu-tõrgu
annaabi.ee 
