- kuritegevuse sagedus on kõige kõrgemal tasemel noorukiea lõpuperioodil; - tüdrukute käitumises tipneb kuritegevuse esinemissagedus varasemas vanuses; - mida varem õigusrikkuv käitumine indiviidi puhul avaldub, seda kauem see kestab; - osadel juhtudel vägivaldne käitumine algab alles noorukiea lõpus. Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist: - instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks); - reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile) Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme. Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund. Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid: - indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
käitumise põhjused on multifaktoriaalsed, sisaldavad endas kombinatsiooni sotsiaalmajandulikest, kultuurilistest, bioloogilistest ja psühholoogilistest faktoritest. Osa vägivaldsest käitumisest on hinnatav patoloogiana, mille aluseks on defitsiidid neurobioloogilisel tasemel. Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist: - instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks); - reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile) Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme. Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund. Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid: - indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
käitumise põhjused on multifaktoriaalsed, sisaldavad endas kombinatsiooni sotsiaalmajandulikest, kultuurilistest, bioloogilistest ja psühholoogilistest faktoritest. Osa vägivaldsest käitumisest on hinnatav patoloogiana, mille aluseks on defitsiidid neurobioloogilisel tasemel. Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist: - instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks); - reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile) Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme. Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund. Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid: - indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil;
annaabi.ee 
