siiski on kombeks vastandada kaht suurt filosoofia koolkonda: analüütiline filosoofia ja kontinentaalne filosoofia. Minu loeng on selgelt analüütilise filosoofia kallakuga. Sellise valiku tegelik põhjus on minu enda filosoofilise hariduse taust ja vaated, mistõttu ma lihtsalt ei ole pädev õpetama muud kui analüütilist filosoofiat. Sellise valiku kasuks saab tuua ka muid põhjendusi. Analüütiline teadusfilosoofia on tugevalt seotud matemaatika, füüsika, keemia ja muude loodus- ja reaalteadustega. Kontinentaalne teadusfilosoofia on tugevalt seotud ajaloo, kirjandusteaduse, kunstiteadustega jms. humanitaar- ehk vaimuteadustega. Tehnikakõrgkoolile sobib ilmselt paremini selline lähenemine, mis on seotud füüsika ja matemaatikaga ja mitte lähenemine, mis on seotud ajaloo ja kaunite kunstidega. Teine põhjendus: kontinentaalsetel filosoofidel on küll olemas mahukas tehnika käsitlus, kuid: kuna neil puudub vastav haridus ja
Poliitiline ökonoomia, majandusteadus (economics) peab Marshalli arvates uurima materiaalsete hüvede tootmist ja kasutamist nii individuaalses kui ka ühiskondlikus sfääris. Kuid mitte piirduma vaid elutu rikkuse, vaid ka inimese uurimisega. Ta peab majandusteaduse aineks ka majandusliku valiku probleemi, sidumata seda ühiskondliku korraga. Ta üritas majandusteadust deideologiseerida matematiseerimise kaudu ning teha selliselt majandusteadusest rohkem tõeline teadus kõrvuti loodus ja reaalteadustega. 2. Millised varasemad seisukohad ühendas Marshall oma hinnateoorias? Ta püüdis kokku sobitada tolle aja majandusteaduses enamlevinud väärtusteooriaid (nõudmise ja pakkumise, piirkasulikkuse, tootmiskulude ja tööväärtusteooriad), et vältida majandusteooriate ühekülgsust või piiratust, nagu ta ise lootis. 3. Millist majanduspoliitikat soovitas Marshall? Poliitilist ökonoomiat (economics) 4. Kes jätkasid ning arendasid Cambridge'i koolkonna majandusvaateid? Artur C
Olles psühholoogiateadlane ühelt poolt ning samas kasvanud üles protestantliku vaimuliku pojana teiselt poolt, on ilmselt sellise tasakaalu saavutamine raskendatud. Või ehk andis selline kombinatsioon hoopis vahendid püüdmaks seda tasakaalu leida? Ilmselgelt oli 20. sajandi alguse psühholoogia ning vastavalt ka Sigmund Freudi loodud psühhoanalüüs kinni 19. sajandil valitsenud ratsionalismis. Freud, olles algselt neuroloog, püüdis kangekaelselt siduda oma teooriaid reaalteadustega ning leida neile sealt põhjendust. Kogu psüühika on tema järgi põhinev viimselt instinktidel, närviimpulssidel ning kehakeemial. Kõik psüühikas leiduv peab olema sellele taandatav. Kui see päriselt ei õnnestunud, tuli proovida antud diskursusega mittesobiv teisendada evolutsioonilise arengu reliktiks. Seda skeemi kasutab Freud näiteks religiooni suhtes. Teoses ,,Ühe illusiooni tulevik" seletab ta kogu
annaabi.ee 
