meenutas Puskin 1825a. "Mind haaras meeleheide." Puskini elus esilekerkivad mured langesid kokku suurte sündmustega tema loomingulises tegevuses: 26.märtsil 1820 a. jõudis ta lõpule "Ruslani ja Ludmilla" kuuenda, viimase laulu kirjutamisega. See oli vene luule tõeliseks pidupäevaks. Rännud Dnepri kallastel, Rostovi kandis, Kaukaasias, Simferoopolis, Doni kasakate staniitsas Aksais inspireerisid Puskinit. Puskinil tekkis üks tema silmapaistvamaid kavatsusi mõte kirjutada poeem Stepan Razinist. 5 Puskin suundus oma uude teenistuskohta Kisinjovi. Sealne elanikkond köitis oma ebatavalise kirevuse ja kommetega. Siin sündis tema kõige tähtsam lõunamaa-poeem. Järgnes Puskini üleviimine Odessasse. Odessa seltskonnas osutas Puskin erilist tähelepanu asevalitseja naisele Jelizaveta Vorontsovale, kes tundis nähtavasti samuti elavat huvi maapakku saadetud poeedi vastu.
,,Ju õhtus aeglaselt kaob kerge pilveviir" ,,A. P. Kernile" ,,Bakhantlik laul" 1821 ,,19. oktoobril" ,,Muusa" ,,Talveõhtu" ,,Kümnes käsk" 1826 1822 ,,Vjazemskile" ,,Laul Olegist" ,,Laulud Stenka Razinist" ,,J. N. Tolstoile" ,,Pihtimus" ,,Läkitus tsensorile" ,,Prohvet" ,,Vang" ,,Hoidjale" ,,Mind valdab õnn, kui selja taha jätta" 1823 ,,Stantsid" ,,Kes, lained, peatas teie hoo" ,,Talvine tee" ,,Kui lootusrikkalt siis jääks maha maine ,,Ööhämarus on juudionnis" ring"
rõutud rahvaste masendavat viletsust, nädates Tügi anastajate vandalismi ja laastamistö od. Rä akides allutatud Egiptusest nimetab Bornhöe inglise kolonisaatoreid «kõge maailma riisujateks». Ta jutustab lugejatele ka streikivatest itaalia tö olistest ja valitsuse julmast veretö ost Milaanos, mille tagajäjel hukkus saü meeleavaldajaid. Reisikirjelduses «Volgal» («Eesti Postimees» 1905) võb leida ilmseid revolutsiooniliste meeleolude kajas-tusj. Bornhöe rä agib Stepan Razinist kui rahvakangelasest ja vabadusvõtlejast, kes vihkas väivalda ning rõumist ja kelle mäestust rahvas täapävani truult sälitab. Ta kõeleb ka kahest Nizi-Novgorodi kuulsast pojast --Kozma Mininist, kes pä astis Venemaa poola sljahta väivallast, ja Aleksei Pesovist (Maksim Gorkist), «kellel ka tuline kõe on» ja kes «otsib isamaale praegu teistmoodi peastmist». Imetledes Volgal sõtes Venemaa avarusi, teeb Bornhöe väa selgesti mõstetava vihje kehtiva rezimi kohta: «... siin võb