ennastki. Isa Piol, kes 1968. aastal 81-aastaselt suri, olid väidetavalt veritsevad haavad kätel, mis ei paranenud ning sundisid teda mitmeid kordi päevas sidemeid vahetama. Arstid ei osanud nende haavade tekkele seletust leida ning tema järgijad usuvad, et tegu oli stigmaga, st ristilöödud Jeesuse haavade imepärase kordumisega. Taoline religiooniga seonduv ime on minu mõistuse jaoks omastatavam, kui näiteks kellegi pajatatud lood nägemustest või ravivast allikaveest. Küllap oleks aga uskumine Isa Pio imelisusesse veel märksa lihtsam, kui ta paikneks ajaliselt lähemal või kui ma kasvõi läbi videoülesvõtete tema olemusest aimu saaksin. Üleüldse ei tee miski minu jaoks millegi imeks tunnistamist raskemaks, kui ajaline kaugus. Ükskõik millise imetaolise sündmuse reaalajas tajumine on märksa ehedam, kui lood imedest, mis minu jaoks paiknevad aegade hämaruses, mil teadusel polnud võimalik oma sõna sekka öelda.
Värviteraapia ajalugu Iidsed kultuurid on kummardanud päikest kui valguse ja kõikide värvide allikat, ning tundub tema tervendavat jõudu. Värvidega ravitsemine antiikmaailmas pärineb algselt õpetusele, mida omistatakse Egiptuse jumalale Thothile. Neid õpetusi järgides kasutasid arstid ravimitena värvilisi võideid ja salve ning sooritasid protseduure tervendavat tooni värvitud seintega ruumides. Esimesel sajandil kirjutas Rooma arst Aulus Cornelius Celsus värvide ravivast toimest , kuid kristluse levides hakati neid ürgsid tarkusi seostama paganlike uskumustega ning kirik keelustas need. 9. sajandil süstematiseeris lääne meditsiini isa Hippokrates õpetused araablasest arst Avicenna. Ta kirjeldas värve nii haiguse sümptomina kui ka ravivahendina. 18. sajandil huvitusid teadlased ja filosoofid eelkoige meteriaalsest maailmast ning nõudsid teaduslikelt teooriatelt nähtavaid tõestusi. Arstiteadus keskendus kehaliste vaevuste
tema tervendavat jõudu. Värvidega ravitsemine antiikmaailmas pärineb algselt õpetusest, mida omistatakse Egiptuse jumalale Thothile, keda kreeklased tuntsid Hermese nime all.Neid õpetusi järgides kasutasid egiptuse ja kreeka arstid nende hulgas ka lääne meditsiini isa Hippokrates ravimitena värvilisi võideid ja salve ning sooritasid protseduure tervendavat tooni värvitud seintega ruumides. Esimesel sajandil kirjutas rooma arsti Aulus Cornelius Celsus värvide ravivast toimest, kuid kirstluse levides hakati neid ürgseid tarkusi seostama paganlike uskumustega ning kirik pani nad keelu alla. 9. sajandil süstematiseeris Hippokratese õpetused araablastest arst avicenna. Ta kirjeldas värve nii haiguse sümptomi kui ka ravivahendina, osutades näiteks, et punane stimuleerib verejooksu, kuna kollane pärsib valu ja põletikku. 18. sajandil huvitusid teadlased ja filosoofid eelkõige materiaalsest maailmast ning nõudsid
annaabi.ee 
