(7080 %) organismi poolt kergesti omastatavast puuvilja ja viinamarja suhkrust. Mee põhikomponendiks on nektar. 1kg mett annab 3150 kalorit. Väärtuslike koostisosadena on mees inimorganismile vajalikud mineraalained, fermendid ja mitmeid vitamiine. Mee väärtuslikuks omaduseks on ka bakterisiidsus, mille tõttu teda kasutatakse kui ravivahendit. Mee erinevused Eristatakse tehis, suhkru ja looduslikku mett. Meed erinevad üksteisest kvaliteedi, käitlemise ja raviomaduste poolest. Mee maitset ja omadusi mõjutavad korjemaa, aastaaeg, mesilaste tõug ja mesilasperede tugevus. Mee liigitus käitlemisviisi järgi: vurrimesi, pressitud mesi, nõrutatud mesi, kärjemesi, kärjetükkidega mesi, kreemjas mesi, filtreeritud mesi. Mee värvus varieerub peaaegu värvusetust kuni tumepruunini. Mee
[1] 2. MEE TARBIMINE 2.1. Mee omadused-tarbimise põhjused Mesilased toodavad mesindusproduktidest mett. Mesi on väärtuslik toidu- ja raviaine, mis koosneb (70-80 %) organismi poolt kergesti omastatavast puuvilja -ja viinamarja suhkrust. 1 kg mett annab 3150 kalorit. Väärtuslike koostisosadena on mees inimorganismile vajalikud mineraalained, fermendid ja mitmeid vitamiine. Mee väärtuslikuks omaduseks on ka bakterisiidsus, mille tõttu teda kasutatakse kui ravivahendit. [4] Mee kasulikud omadused on põhjused, miks inimesed soovivad mett tarbida. Mees sisalduvad kasulikud bakterid aitavad tasakaalustada soolestiku mikrofloorat. Samuti võib mesi kaasa aidata veresuhkru kontrollile. Mee söömise tagajärjel tekib meie kehas glükogeen. See on vajalik selleks, et pikema treeningu või une ajal oleks meie aju piisavalt energiaga varustatud. Kui ajus hakkab energiavaru lõppema, siis vabanevad ajus stressihormoonid. [3]
leevendab närvilisust. Kanarbikumees on rohkem valke ja mineraalsooli kui suvises õiemees ning see sisaldab suuremal hulgal mikroelemente kuni neli korda rohkem rauda, kaks korda rohkem vaske ja kuni 14 korda rohkem magneesiumi. Kanarbikumesi on üsna raske ja tugeva maitsega, seda palju süüa ei saa. Aavo Meister nimetab naerdes, et kanarbikumesi on meestemesi, aga õiemesi laste- ja pannkoogimesi. Astelpaju Astelpaju kui mõjusat ravivahendit on esmakordselt mainitud Tiibeti kroonikates juba 800 a. ema. Oma nime Hippophae on astelpaju saanud kreeka hobuste järgi, kelle karv hakkas pärast astelpaju lehtede söömist läikima. Taasavastati astelpaju 1930. aastate Venemaal. Astelpaju õitseb aprillis-mais. Viljad küpsevad augustis-septembris. Astelpaju viljad on suhteliselt hapud, sest suhkruid leidub neis vaid 3,5%, orgaanilisi happeid peaaegu niisama palju (3,2 %)
annaabi.ee 
