Nendes 1941. aastal arenenud sündmustes etendas olulist osa Soome abiga sissisõjaks ettevalmistatud luurerühm "Erna". Juulis toimetati "Erna" mehed Eestisse, nende ümber kogunes arvukalt metsavendi. Kuigi "Erna" peamisi eesmärke oli varustada soomlasi luureandmetega, asusid nad vaenlase vastu rünnakuid korraldama. Varitseti maanteedel, tulistati nõukogude autokolonne, hävitati okupatsioonivõimude käsilasi. Ühel "ernalaste" rühmal õnnestus hävitada Ravilasse väljasõiduistungile sõitev tribunal, teine oleks Kose juures peaaegu vallutanud Nõukogude tanketi. "Erna" aktiivne tegevus põhjustas Nõukogude võimudele tõsist peavalu. 1941. juuli lõpupäevadel koondati "Erna" vastu mitu hävituspataljoni ning NKVD üksusi. 31. juulil tõmmati piiramisrõngas kokku ning asuti ründama. Mets oli aga täis relvituid naisi-lapsi-mehi. Et neile põgenemistee lahti hoida, paisati ülekaaluka vaenlase vastu rühm "Erna" mehi. Nad
Naine oli abielus, kuid külastas siiski kirjanikku. Kui romaan valmis sai viis meister selle kirjastusse, kuid seal keelduti seda avaldamast. Ajalehes hakkasid ilmuma romaani arvustused (enamasti halvustavad). Artiklid tekitasid meistrile vaimuhaiguse, mille tõttu ta hirmu hakkas tundma. Ta põletas isegi oma romaani ära. Ühe peatükki suutis siiski kohatud neiu tulest päästa. Meister tuli ise hullumajja ravile. Meistri ja Ivani vestluse ajal toodi ravilasse mees, kes väitis, et tal pea maha lõigati ning mees, kes ventilatsioonilõõri peidetud rahapakkidest rääkis. Neljateistkümnes peatükk: Olgu kiidetud kukk! Rimski sai telefonikõne, milles tal keelati helistada. Peagi tuli sisse Varenuhha. Ta rääkis, et Stjopa olevat olnud kõrtsis ,,Jalta" telegrafisti täis jootnud ning siis Jalta nimega telegramme saatnud. Peagi tundus Varenuhha Rimskile kahtlane. Ta oli kindel, et Varenuhha valetab. Varenuhha varjas end ajalehega valguse eest
seda, sest Teie pole haige olnud. Aga mina mõistan. Mitte et mina oleksin niisugune haige, kes enam ei parane, vaid ma olin niisugune haige ja sellepärast mõistan seda palju paremini kui Teie. Ja mis oleks, kui Goethe tuleks tuleval aastal tõepoolest siia ja kui mina aimaksin, et mind ei ole siis enam? Mõistate Teie üldse, mis ma tahan öelda? Tahan nimelt seda öelda, et kui minule toodaks täna-homme rõõmusõnum, et Goethe elab alles ja tuleb järgmisel suvel meie ravilasse, siis hakkaksin ma nii hirmus oma tervise pärast kartma, et ma sureksin selle palja kartuse kätte. Tingimata! Sest ainult mõelda, et Goethe kõnnib kuski puiesteel või istub kuski puu varjus ning sind ei ole enam, on nii kole, et mul pea lööb otsas virru ja silmad lähevad kirjuks. Sellepärast on nii hea, et Goethe enam ei ela: mul pole vaja tema pärast surra. Aga Darwinist on mul kahju, väga kahju. ...Oleksin peaaegu unustanud ühe tähtsa asja. Ja teate mispärast
annaabi.ee 
