kahtlustatav oli nõidumisega neile , nende perekonnale või varale mingit kahju põhjustanud. Mõisnikud ja kirikuõpetajad esitasid süüdistusi harva. Sagedasim süüdistus oli mürgitamine nõiutud õlle sissejootmisega, millega ohvril ussid (või muud elukad) tekkisid. Üldiselt ei olnud süüdistatavad juhuslikud, enamikul näib olevat olnud mingi reputatsioon nõiana. Tunnistuste kohaselt oli vähemalt 22 mehel ja 10 naisel mingid võimed ravijana, kusjuures kahtlustusteks andis põhjust tihti just ebaõnnestunud ravi. Pärast Rootsi kohtureformi on andmed nõiaprotsesside kohta täielikum. Näiteks Pärnu maakohtus toimus suurim arv nõiaprotsesse 1633- 1645 (kokku 22 protsessi, surma mõisteti 12 inimest, nendest 10 aastatel 1640- 1642). Tartu maakohtus on teada ainult 6 protsessi 1632 aastast, surmanuhtlusi ei langetatud. Süüdimõistmise saavutamine oli küllalt raske, kuna süüdistuse tõestamiseks ei leitud küllalt
Tõenäoliselt pärineb see 1. sajandi lõpust, kuid seda on peetud ka varasemaks. Pole võimalik kirjutada Jeesuse elulugu, sest evangeeliumid keskenduvad tema kuulutusele- neile kolmele aastale, mil ta oli ringi rändav õpetaja. Need kujutavad teda õpetajana, kes rääkis Jumala tegudest maailmas. Jeesus rääkis Jumala võimust, kuid ka kaastundest, iseäranis patte andeks andes ja uut elu luues. Jeesust kujutatakse ka imetegijana, ennekõike ka ravijana, kelle tegudest paistab Jumala vägi. Sõna INKARNATSIOON (lihakssaamine) tuleb ladinakeelsest sõnast in carne, mis omakorda tähendab ,,ihu" või ,,liha sees", ning kristlikus usus tähendab see veendumust, et Jumal tuli inimesena maa peale. See inimene oli Jeesus, rändõpetaja, kes elas Palestiinas 1.saj pKr. Kristlased usuvad, et Jumala igavene ja muutumatu loomus on seotud Jeesuse Inimliku loomusega ta on mõlemat-nii tõeline inimene kui ka tõeline Jumal.
müümisega, kuna need pidid asuma kõikides avalikes paikades, templites ja eramajades (Tiidus 2004). ARSTID Esimene teadaolev arst Roomas oli kreeklane Antonius Musast, kes ravis keiser Augustust. Enne seda olid roomlased iseenda ravijad ka haavatud sõduritel polnud kellelegi loota. Usuti, et kareputke aitab kõige vastu, mistõttu hoiti teda isegi varakambris kõrvuti väärismetallidega. Algselt, kui arsti vastutus veel väike oli, loobusid nii mõnedki oma elukutsest, et ravijana hõlpsalt raha teenida, kuid hiljem nõuti neilt enne ametisse asumist teatud oskuste omandamist. Harilikult saatsid arsti tema õpilased, kellest osadest kujunesid aja jooksul välje meistri abilised: sidujad, klistiiritegijad, aadrilaskjad jt. Kuna apteekreid polnud, valmistasid arstid ise ravimeid, hiljem tegelesid sellega nende abilised. Ravija, kelle patsiendid surid või kes ise haigestus, jäi maine languse tõttu tööta ja pidi elupaika või ametit vahetama. Edukad
annaabi.ee 
