ravitaktika korral saavutatakse olukord, kus emakakael muutub puudulikuks s.t häirub lootemuna kinnihoidev funktsioon, mis toob kaasa hiljem raseduse katkemise selle suures järgus (alates II trimestrist ehk 13. rasedusnädalast). 4-6 kuu pärast on vajalik uus visiit günekoloogile, kus võetakse uus PAP test. Kui see on korras, siis ravi on olnud efektiivne ja patsiendile lõplik. Kui aga rakumuutused jäävad korduvates PAP testides püsima, tuleb edasi minna järgmisesse ravietappi ja see on emakakaela amputatsioon, s.t emakakael eemaldatakse 1,5-2,0 cm ulatuses. * Sünnitanud naine emakakaelavähi eelse seisundi II või III astmega - alustatakse raviga, milleks on juba eelnevalt nimetatud emakakaela amputatsioon. Nimetatud protseduurid toimuvad narkoosis ja operatsioonitoa tingimustes. Patsient tuleb haiglasse protseduuripäeva hommikul söömata, joomata, ei näri eelnevalt närimiskummi ega võta ravimeid
· Korduvad abordid · Palju sünnitusi · Spetsiifilised immunoloogilised ja geneetilised faktorid 4.2.Ravi Sünnitamata naise ravi on võimalikult emakakaela säästev. Emakakaela pindmine kiht eemaldatakse skalpelliga ning uuritakse histoloogiliselt. Liialt agressiivse ravitaktika korral muutub emakakael puudulikuks, mis toob kaasa hiljem raseduse katkemise. Kui rakumuutused jäävad korduvates PAP (Papanicolaou) testides püsima, tuleb edasi minna järgmisesse ravietappi ja see on emakakaela amputatsioon, s.t emakakael eemaldatakse 1,5 2 cm ulatuses. Sünnitanud naise emakakaelavähi eelse seisundi II või III astmega, alustatakse emakakaela amputatsiooniga. Protseduur toimub narkoosis ja operatsioonitoa tingimustes. Eemaldatud emakakael uuritakse lõik lõigu haaval mikroskoobis läbi ja diagnoosi kinnitudes jääb patsient jälgimisele. Juhul kui lõikejooned ei ole korras, s.t leitakse düsplastilisi rakke või kui muutused
Kasutusse võeti tõhusam sõjatehnika, erakorralise meditsiiniabi kontekstis saame aga esmakordselt rääkida tervet sõjaväge haaravast sõjameditsiini süsteemist. Märgilise tähendusega oli 1908 a toimunud esimene haiglaeelse erakorralise meditsiini kongress Frankfurdis. Nimetatud kongressil käsitleti haiglaeelset meditsiiniabi esmakordselt eraldi meditsiiniharuna. Algselt suhtuti arstide haiglaeelsesse ravietappi paigutamisse tõrjuvalt, kuid selline seisukoht muutus peatselt. 1935 a avaldas Saksa kirurg M Kirchner seisukoha, mille järgi eluohtlikus seisundis haige juurde peavad meedikud kohale tulema. Seisukoht oli risti vastupidine tolleagsele praktikale sündmuskohal mitte abi anda. Antud seisukoht muutus aluseks tänapäevasele franko- germaani kiirabikorraldusele, mille järgi eluohtlikus seisundis haigeid käsitlevad sündmuskohal tänapäevani arstid.
annaabi.ee 
