Hobuste käsitlemine (Horsemanship) RAUTAMINE Kabja mehhanism · Kui hobuse jalg maad puudutab, toimivad kabja erinevad osad löögi summutajana ja "verepumbana". Seega tarvitseb kabi liikumist, selleks et püsida töökorras. · Kui hobune seisab ilma piisava liiukumiseta pikalt tallis, võib jalgadesse koguneda vedelikku, kuna kabjamehhanism ei kiirenda piisavalt jala vereringet. · Rautamata jalas toimib kabjamehhanism tõhusamalt kui rautatud jalas, sest raud piirab kabja liikumist. Milleks on vajalik rautamine? Rautamisega võib : · kaitsta kapja liigse kulumise eest · säilitada kabja kuju, jala asend ja käigud korras · kasutatakse vale jala asendi, kabja kuju ja käigu vigade likvideerimiseks Kui tihti tuleks hobust rautada? · Rautamiste vahede pikkus sõltub erinevatel hobustel kabja kvaliteedist, hobuse kasutamisest ja ka ilmastiku muutustest.
kolmandiku oma venna Karli poegadele, kes pidid sellega Kiegali mõisa tagasi ostma, ülejäänu teistele oma õdede ja vendade lastele. Järgmisel hommikul kell neli äratas pastor rahulikult magava Patkuli ja teatas, et on aeg. Patkul viidi kolmesajast sõdurist ümbritsetud hukkamisplatsile, kus oli püstitatud viis posti ja suur ratas. Timukaks oli Karl XII väiklaselt lasknud nimetada timukatöös täiesti kogenematu talupoja (poolaka?) ja ratas oli rautamata. Patkul pandi pikali maha ja seoti postide külge ning timukas hakkas rattaga Patkuli luid purustama. Kuna ratas oli kerge, siis tuli timukal mitmeid kordi rattaga lüüa. Lõpuks roomas Patkul ise tapapaku juurde ja palus oma pea maha lüüa. Ka selleks vajas timukas kolme kirvehoopi. Oli 10. oktoober 1707. Patkuli kuulsus tema koletu hukkamisega vaid kasvas. Ilmusid lendlehed, mis Augustit süüdlaseks tembeldasid, isegi Voltaire oma raamatutes Karl XIIst ja Peeter Suurest
16. 18. sajandini tegeles tõrvaajamisega peamiselt talurahvas. 19. sajandil hakati sellega hoogsalt tegelema ka paljudes mõisates. 20. sajandi alguses kasutati tõrva ajamiseks juba peamiselt tehastes toodetud tõrvaahje. Näiteks 1921. aastal oli Eestis teada 45 sellist ahju ( K. Vilberg, 1921). Tõrvaajamine hääbus Eestis 20. sajandi esimesel poolel. Puutõrva on Eestis sajandeid aetud ja kasutatud väga mitmesugustel eesmärkidel. Majapidamises tõrvati rautamata vankrirataste ja reejalaste osi. Rasvaga segatud tõrva kasutati vankri- ja saapamäärdeks. Saaremaal tõrvati ka riidest tööjalatsite, pättide taldu, et neid vastupidavamaks muuta. Lahtisel lõkkel tõrva keetes saadi sellest pigi. Pigi oli vaja lõngast pigitraadi valmistamiseks. Viimasega õmmeldi nahkesemeid, jalatseid, hobuseriistu (Viires, 1975). Tõrv oli üle maa tuntud kui ravivahend. Näiteks kirjeldas 1870. aastal sündinud
annaabi.ee 
