Need põhjendused on igati õiged, kuna saabuva ja juba olnu pärast ei pea keegi pead vaevama. Kõik surevad ükskord, kõikide inimeste lapsed ja sõbrad. Pole mõtet tunda hirmu saabuva ees, seda saabumise tähtaega tuleks hoopis pikendada, kui neid kaotada ei saa. Iga kord, kui mõtled lapsele, kes surigi lapseeas, mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele polnud tõotatud midagi kindlat, kelle saatus ei pidanudki tingimata raugaeani juhtima. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb rääkida sageli, ning tema mälestust tuleb pühitseda pidulikult nii sageli kui võimalik, see aitab üle saada kibedusest. Rohkem naeru ja vähem nuttu, kuna kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
raskuste järgi, siis on ta poisilgi pikk, kui kiiruse järgi, siis raugalgi lühike. Kõik on püsimatu ja petlik, kõik on muutlik nagu ilm. Kõik paiskub siia-sinna, muutudes saatuse tahtel oma vastandiks, ja inimlike asjade säärases liikuvuses pole midagi kindlat peale surma. Ometi kaebavad kõik tema üle, kes ainsana pole kedagi petnud. (10) "Kuid ta suri lapsena." Veel ma ei ütle, et elu möödasaatnul on länud paremini; lähme selle juurde, kes jõuab raugaeani. Millise pisku võrra on ta lapsest üle? Kujutle aja põhjatut määratust ja haara mõttega kõiksust, võrdle seejärel mõõtmatuga seda, mida kutsume inimeseks: sa näed, kui pisike see on, mida soovime, mida pikemaks venitame. (11) Kui palju sellest hõivavad pisarad, kui palju mured? Kui 12 palju hõivab surm, mida soovitakse, enne kui ta tuleb, kui palju tervis, kui palju hirm
tekib ja areneb, seejärel aga satub langusse ja hävib ühtsete seaduspärade alusel. "Kultuurimorfoloogia"mõiste võtab kasutusele saksa etnoloog ja Aafrika-uurija Leo Frobenius (18731938). 1920 asutab ta Münchenis Kultuurimorfoloogia Instituudi, mille peamine eesmärk on kultuuri kui niisuguse arengut käsitleva teooria arendamine. Frobenius pakub esimesena, et kultuurid läbivad oma arengus inimese eluga sarnased faasid lapsepõlvest raugaeani. Kultuurimorfoloogiast välja kasvanud nn. spekulatiivne kultuuriajalugu oli üks populaarsemaid ajaloouurimise ja kultuurimõtestamise suundi 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi lõpus kujuneb see mõjukaks suunaks ka sotsioloogias ja politoloogias. Keskne idee: inimkonda on võimalik jaotada selgepiirilisteks üksusteks kultuurideks või tsivilisatsioonideks; nende üksuste
annaabi.ee 
