Siis jäi Henry kollatõppe. Henry saadeti tagasi rindele. Paar päeva hiljem asusid nad teele järgmisesse linna. Teel linna jäid nad autoga kinni ning edasi läksid nad koos kahe mehega jala. Peagi sattusid nad ühe silla juurde, kus vastus olid ohvitserid, kes kontrolliseid neid, kes ületasid silla. Henry saadeti eraldi teiste juurde, kus ta ootas enda hukkamist. Ta põgenes ning kukkus jõkke. Tal õnnestus jõest end kaldale tõmmata, kuivatas enda riided ära ja liikus edasi kuni raudteeni. Seal ta hüppas ühe rongi peale, peitis end kahurite vagunis presendi alla ning natuke enne Milanot hüppas ta maha. Ta läks ühte haiglasse, kus oli Catherin töödanud. Seal teda aga enam ei olnud. Ta läks ühe sõbra juurde, kes andis talle erariided ning Henry läks Stresasse. Seal sai ta kokku Catheriniga. Öösel nad põgenesid paadiga Sveitsi. Seal kontrolliti neid ning saadeti edasi teise linna kus neile anti politseiviisa
Tema 18.armeel oli 14 surmväsinud pataljoni Nõukogude 2.löögiarmee 4 armeekorpuse vastu.Venelased tulid üle jõe ja lõid mitu sillapead . Merikülas maabus dessant . 11.veebruaril algas 3000 suurtüki ja miinipilduja rajutule toel otsustav rünnak . 13.veebruaril paisati Auverre improviseeritud eesti rügement "Tallinn" (major Richard Rubach).Üks eesti pataljon hävitas dessandi (525 mehest tapeti 514 ) ja ülejäänud rügement lõi puruks Narva- Tallinn raudteeni jõudnud rünnakukiilu. Olukord päästeti . Venelased tõid juurde terve korpuse , kuid vahepeal olid sakslased koondanud olulisi tugevdusi.Narva alla saabus ka Eesti diviis . Olles teel , purustas üks diviisi pataljon (I/45 Hastuf Harald Riipalu ) 14.-16.veebruarini Meerapalu juures üle Lämmijärve tulnud vene dessandi . Hävitati 2000 venelast , saadi ohtralt saaki . 24.veebruaril (!) algas Eesti diviisi vasturünnak venelaste sillapeade sisselitsumiseks
veebruaril 1944 jõudsid esimesed Punaarmee üksused Narva jõeni ning asusid seda ületama, jõudsd Tallinna-Narva raudtee juurde. Vallutati ära Auvere sillapead. Rannakaitsesuurtükiväe abil õnnestus ründajad tagasi paisata. Nõukogude väejuhatus ei osanud kasutada avanenud võimalust, sest Narva kaitse oli tühine tol hetkel. 11. veebruaril alustas Punaarmee Narva all üldpealetungi, 13. veebruaril jõuti taas Tallinna-Narva raudteeni ning lõigati see läbi. Narva alla toodi lisajõude saksa vägedele, kelleks olid esimesed mobiliseeritud eestlased. Samal ajal Punaarmee alustas uut sissetungi Lõuna-Eestisse, mis ähvardas Tartut. 14. veebruaril maandati Saksa tagalasse meredessant- korralikult väljaõpetatud eriüksus, kelle ülesandeks oli sakslaste tagala segamini lüüa, saada kontakt Punaarmee üksustega ning piirata ümber armeegrupp "Narva." Ilm oli halb ja dessantlaevad hajusid laiali. Sakslased hävitasid
23.10 kutsus Laidoner mõlemad soomusrongid tagasi, lõpetas Kuramaa rinde väeosa formeerimise (kuna lätlased ei olnud nõus Eestile soodsat piirijoont andma). 11.11 läksid lätlased Antanti toetusel vasturünnakule, olid edukad, seejärel sekkusid võitlustesse ka leedulased. Dets keskpaigaks Bermondti Läänearmee lakkas olemast. .. Krasnaja Gorka fort. Antanti plaanide kohaselt pidi Eesti enda kätte võtma rindelõigu Soome lahest kuni Narva-Petrogradi raudteeni. 4. jalaväepolk läks järgi loodearmee kiiresti edasiliikuvatele vägedele, liikus edasi Petrogradi suunas. Krasnaja Gorka vallutamine oli Antanti jaoks üsna oluline. Pihkva-Ostrovi vaheline ala. Pealetung algas plaanikohaselt 11.10. rindelõigu põhjaosas läksid liikvele 2. diviisi väeosad. 2. diviis aga tegutses üsnaloiult. Mõnes kohas jõuti külll välja Velikaje jõeni, kuid uuesti Pihkva vallutamist ei üritatud, nov
annaabi.ee 
