ei tea kuhu. Julie täidab klaasi ja joob. Mees palub, et ta rohkem ei jooks. Naine ei kuula teda. Preili Julie räägib,et kuidas ta õppis mehi juba varakult umbusaldama. Tahab teha nii, et mitte naised pole meeste orjad vaid vastupidi. Seetõttu ta ka oma peigmehest ilma jäi. Oli õues lasknud tal hüppenööriga hüpata ning mehel oli sellest kopp ette saanud ning naise maha jätnud. Räägivad jälle võimalikest kohtadest kuhu kolida. Naine kaalub ka enesetappu aga mees on raudkindel, et tema end ära ei tapa. Tahab veel elu nautida! Jean palub naisel üksi ära minna. Naine on nõus lahkuma ga ainult koos Jeaniga. Jean käsib naisel end riidesse panna ning reisivalmis seada. Võtab preili käe ja saadab ta välja. Jean üksi; ohkab kergendatult; istub laua taha; võtab märkmiku ja pliiatsi; arvutab vahetevahel valjusti; miimika, kuni siseneb Kristin, kirikurõivad seljas, manisk ja valge kaelaside käes. Kristin on pahane seda segadust nähes
ka sel korral. Teist korda kaitses üleliidulisel areenil Eesti spordiau VTK mitmevõistluses. Esimest korda võitis samal hooajal Nõukogude Liidu noortemeistri tiitli kaheksavõistluses. Ja ka esimest korda käis käärikus, kus vaatles kümnevõistlejaid ja võttis ise ka osa nende treeningutest. Hoolikas fikseeritud ettevalmistus: treeningpäeviku pidamine. Valter Külvet hakkas treeningpäevikut pidama 1978. aasta novembri kuusest. Raudkindel oli see, et igat trenni alustati kahekilomeetrise krossijooksuga. Joosti aasta ringi, vaatamata ilmase, kas sadas siis vihma, lund või rahet jooks toimus alati. Krossi jooksu vahele oli põimitud kiirjooksu lõigud. Põlveliigesed olid neljateistkümneselt paranenud, tehnika ABC käes, põhitähelepanu sai pöörata füüsiliste võimete arendamisele. Viieteistkümneselt tuli Valter Rovnos üheksavõistluses taas Nõukogude Liidu noortemeistriks ja
Kuna osad teatised olid mul kodus ning osad autos, ei hakkanud ma üldse mitte 6 ühtegi paberit kaasa postkontorisse võtma. Saabudes andsin lihtsalt oma juhiloa, et nad siis mu nime järgi saaksin ise kõik pakid mulle üle anda. Lasti välja paber ning toodi mulle vaid üks pakk. Küsisin korduvalt, et kas see on kõik, mille peale vastati kindel jah. Olin hämmingus, sest olin raudkindel et mulle on veel pakke.Võtsin saadetise ning läksin autosse, autos olles leidsin alles saabunud teatised, võrdlesin saatenumbreid ning läksin juba suht ärritunult kontorisse tagasi. Ootasin oma järjekorra ära, mind teenindas teine teenindaja, andsin paberid ning teatasin: ,,Minut tagasi mulle kinnitati, et mulle pole peale ühe pakki rohkem mitte midagi! Mis teatised siis need on ja miks selline suhtumine!
annaabi.ee 
