naisvõimlemisrühm. Õnneks ei pidanud Anna Raudkats alustama päris tühjalt kohalt. Naiste tervise ja tütarlaste kehalise kasvatuse olukord oli ajakirjanduse vahendusel juba tõusnud eestlaste ühiskondliku tähelepanu keskpunkti. Ajakirjanduses rõhutati, et võimlemine on vajalik mitte üksnes meestele, vaid ka naistele ja tütarlastele. Kuid see ei olnud veel kaugeltki naisvõimlemine. Seisukoht, et naiste võimlemine peab meeste omast sisuliselt erinema, alles küpses. Anna Raudkatsi Soomes õppimise ajal sealnegi naisvõimlemine alles püüdis iseseisvuda, vabaneda Lingi ja sookolite võimlemise jäikusest, muutuda dünaamilisemaks ja plastilisemaks. Selle nimel töötasid Elin Kallio ja Elli Björksten, töö viis lõpule Hilma Jalkanen, kes oli eelnevalt tutvunud saksa võimlemiskoolkondadega Berliinis ja Münchenis. Erilise hoo ja suurema sisulise arenguga edenes Eesti naisvõimlemine 1920. Aastate teisel poolel. 1925
1920.30. aastail algas vanemate rahvatantsude uusesitamine laval. 1919. aastal asutati Ülemaaline Eesti NoorsooÜhendus, mille rohkete tegevusalade (koorilaul, karskus jm) seas oli ka omakultuur: taarausk, kodukaunistamine, rahvatants jm. Tolle aja rahvatantsuliikumise juht oli Anna Raudkats. Anna Raudkats asus Eestis rahvatantse taaselustama, et need ei jääks ainult kirjeldusteks arhiiviriiulitel. Tema käsitluse kohaselt saab eestlane ennast väljendada just omi tantse tantsides. Anna Raudkatsi seades on saanud väga tuntuks "Tuljak". Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus korraldas 1926. aastal eesti omakultuuri õhtu, mille toimet (harrastus)rahvatantsu arengule saab võrrelda esimese laulupeo mõjuga eesti koorikultuurile. Omakultuuri õhtul taheti lisaks tantsule tutvustada rahvamuusikat, -laulu, -kombeid ja rahvarõivaste kandmist. See oli mõeldud vastulöögina pealetungivale linnakultuurile, mis selleks ajaks oli juba "alla neelanud" suure osa rahvatraditsioonist.
taval kombel ei ole nimistutes ega ka ühelgi fotol kitarri-, bandžo- või susafonimängijat, mis viitab otseselt diksiländstiili vähesele populaarsusele tartlaste hulgas – ilma nende instru- mentideta 119 on diksiländmuusikat väga raske mängida (diksiländorkestrit Tartus ei maini ka 115 Kiri autorile 1.12.2004. 116 Boris Kõrver (1917–1994) õppis 1932–33 Tallinna konservatooriumis klaverit E. Raudkatsi juures, hiljem võttis eratunde prof. A. Lembalt; 1937–40 õppis Tartu ülikoolis algul majandusteaduskonnas, 1938. aastast õigusteaduskonnas, jätkates samal ajal džässiga tegelemist (1938. aastast alates Kuldse 7 pianist). Ülikooli päevil tõlkis eesti keelde Sid Phillipsi orkestratsioonikursuse “Course of Modern Orchestration” (Arike 1966: 5). Sellest tõlkest on säilinud üks masinakirjas eksemplar Rahvusraamatukogu arhiivifondis (RRK Ar. 94..
annaabi.ee 
