Katy vend, Carl oli samuti välja tulnud. Ka tema lähenes nüüd Thomasele, kes seisis suure rauast kasti juures. See meenutas seifi. "Nii, loodame, et see on seal," lausus Katy isa Artur. See pidi seal olema. Katy ei oleks tahtnud näha seda pettumust isa silmades, mida oli ta pidanud nägema mitmeid kordi varem. Kaks meest sammusid samuti neile lähemale. Artur käivitas sae, millega mehed kasti luku puruks saagisid. Seejärel kangutasid nad lahti uksetaolise asja. Või rohkem nagu luuk. Raudkast oli seest märg ja vesi voolas sealt laeva pardale. Sellest ei teinud keegi välja. Artur kummardus ja lükkas enda käed kasti, tõmmates välja omakorda ühe kasti, mis oli väike ja kerge. Katy astus sammu lähemale. "Nüüd või mitte kunagi," mõtles ta ja vaatas kuidas ta isa värisevevate kätega kasti silmitses. Ta asetas selle maha ja kõigi pilgud püsisid kastil. Artur pistis käe südame kohale ja katus võtit, mis tal nööriga kaelas rippus
Luuletus on kirjutatud muutuva meelolu teemal. Autori sõnum on: „Kaota kõik ärrituvad asjaolud ja tülid ning püüa saavutada jõulude-eelne rahu.“ „...aga äkki üks pereisa, kes kuulis elutoast lastekisa, kes kaklesid missugust kanalit kaeda, viskas teleka alla aeda...“ Rahurikkujana ja tülitekitajana on siin toodud telekas, kuid teleka asemel võib ükskõik, mis muu asi või asjaolu olla. Luuletuse idee seisnebki selles „rahu saavutamises“. „...kilinal-kolinal kukkus see raudkast, kõmaki vastu vihma veetoru...“. Kilinal-kolinal ja kõmaki kaovad kõik tülid ja ärritavad asjaolud. Lapsed ja ka isa siin luuletuses rahunevad ja saabub pühade- eelne rahu – „...vastu pilkude tumeselget, pominal langesid lumehelbed.“ Lugedes seda luuletust, tekib lugejal seos oma eluga, kui mingid ärritavad tegurid või askeldused kasvõi enne pühi, segavad meid sisemist rahu saavutamast. Selle luuletuse puhul võib välja tuua ühe väga hea eripära, mis samuti teeb seda
Peremees rõõmustas, et sai ähvardajast lahti. Hiljem leiti metsaveerelt laip, kordniku laip. Raudne sõber Hulkur Tiimu saab sepp Peebu juurde tööle. Tingimuseks, et Tiimu saaks Peebu juures töötada, on, et ta ei tohi majja minna, vaid peab elama sepikojas. Igal õhtul peale tööd läheb Tiimu kõrtsi ja kulutab kogu teenitud raha. Ta ei taha enam nii elada ja teeb endale raudkasti. Sinna toob Peep talle hommikuti viinapudeli ja maksab viinaga Tiimule tehtud töö eest. Raudkast on ehitatud nii, et viin tilgub klaasi ja teatud aja tagant avaneb kasti uks ning Tiimu saab viina. Peale tööpäeva lukustab Peep sepikoja ukse väljastpoolt. Lihalikud sõbrad olid Tiimu kiusatusse saatnud, rauast sõber pidi ta nüüd päästma. Ühel päeval läks Peep linna ja Tiimu jäi üksi sepikotta tööd tegema. Võõras teeline tuli tööd tooma, viinapudel kaasas. Koos tehti tööd ja joodi viina. Peale teelise lahkumist läks
leitud kullast saavad endile ainult poole. Mehed käisid ringi, lossikiriku ees platsil paendus võluvitsake vastu maad ning mehed alustasid kohe kaevamist. Pettusvõimaluse vältimiseks seati linna poolt vahid juure. Varsti aga läks juba pimedaks ning kuna midagi veel ei leitud, läksid kõik koju. Järgmisel hommikul olid aga mehed jäljetult kadunud. Ühtlasi märgati, et lahtikaevatud augus leidusid jäljed, et sääl pidi olema asunud mingi raudkast. Kalevipoja kivi Kui Haapsalu kiriku ehitamine oli lõpetatud, pahandas Kalevipoeg kellahelina üle ning otsustas kiriku purustada. Mitte kaugel Nyby´st leidis ta Vidra lähedal ühe kõrgendiku juurest suure kivimüraka, haaras selle pihku ning virutas tugeva hooga Haapsalu lossi poole. Siiski oli see kivi vist Kalevipojalegi raske, sest vise ei õnnestanud ning kivi kukkus poole tee pääl väikesele Võnnusaarele, mis asub Haapsalu lahes Roograhu lähedal. Kivi purunes
annaabi.ee 
