vastupidavuse järgi. Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning samal ajal õpetasid ka nooremaid relvakandjaid ja paaže hobuste eest hoolt kandma. See töölõik oli igas rüütlilossis oluline, kuna rüütlid liikusid ja võitlesid alati hobustel, ning lahingus oli hea lahingratsu väga tähtis. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, vaid käega lakast ja teisega sadulast kinni hoides üle hobuse hüppama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Viimane nõu süvendas etiketitundmist ja arendas ka koordinatsioonitunnet. Relvakandjad treenisid ka lihtsamatel ja keerulisematel trenažööridel. Näiteks kinnitati teibale ristlaud, mis liikus vabalt ringiratsast. Poissi õpetati ka nuga loopima.
kasu olla (varssu ja noori hobuseid peaks kindlasti talutama ka paremalt poolt). Talutamine valjastega · Valjastatud hobuse talutamine on alati turvalisem. · Trenselsuulistega valjastatatud hobust talutatades võetakse ratsmed üle kaela. · Ratsmetest hoitakse kinni umbes 20 cm kauguselt lõua alt. · Kätt peab hoidma kergelt rusikas ja ratsmed hoitakse nimetissõrmega lahus. · Vasaku käega hoitakse kinni ratsmete lõpust enda jalast väljapool. Liikumise alustamine · Enne liikumise alustamist asetse hobuse õlaga kohakuti. · Kerge ergutava häälitsusega saab hobuse liikuma. Vajadusel võib vasakus käes oleva stekiga kergelt anda ka märguande sadulavööst tahapoole. · Talutades keera hobune alati endast natuke kaugemale (paremale). Kui keeramisega on probleeme, proovi teha seda varjates vasaku käega enda pool olevat hobuse silma. Jooksmine käekõrval
mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15 sugused tõotused ja pühalikud vanded. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu
käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15 sugused tõotused ja pühalikud vanded. Enne pühitsemist pidi ta mitu päeva paastuma ja pattu kahetsema.
annaabi.ee 
