Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kanti peateoseks on "Puhta mõistuse kriitika" (1781, teine olulisel määral ümbertöötatud väljaanne 1787). "Puhas" mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama, mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes Kanti kriitilist filosoofiat, nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides
olendi piiritult kestvat eksistentsi - ehk hinge surematust. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kanti peateoseks on "Puhta mõistuse kriitika. "Puhas" mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama, mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes Kanti kriitilist filosoofiat, nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike
surematust. Omakorda õnnetunne on võimalik siis, kui loomuse ülima põhjusena postuleerida Jumala eksistentsi. Moraaliseadus viivat Kanti järgi kõrgeima hea mõiste kaudu religioonini ja toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks. Kanti peateoseks on "Puhta mõistuse kriitika" (1781, teine olulisel määral ümbertöötatud väljaanne 1787). "Puhas" mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama, mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes Kanti kriitilist filosoofiat, nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides