Paljudes Murdochi raamatutes leidub religioosseid või filosoofilisi teemasid, kuid ka need on väljendatud tegelaskujude kahtluste-kõhkluste ja saatuste kaudu. Murdochi peateoseks loetakse romaani "Meri, meri", mis sai 1978.aastal Bookeri preemie. Oma peenetundelisel moel arutleb kirjanik elu mõtte, armastuse, kurjuse, religiooni ja vabaduse olemuse üle. Kui tema esimesi romaane võiks pidada romantiliselt ratsionalistlikeks (teraste kriitikute arvates olnud neis märgata isegi tugevaid Jean Paul Sartre'i mõjusid), siis kuldsetel kuuekümnendatel kirjutab Iris Murdoch oma elu süngeimad romaanid. Murdoch ei ole iial sentimentaalne, ehk ainult vaid siis, kui enne mõne romaanikangelase äärmuslikku tegu on vaja lugeja valvsust uinutada. Aga uskuge, ka seda teades ei taba te kunagi ära, mis võib järgmisel leheküljel juhtuda. Ta läheb oma romaanides põhjani välja
Murdoch astus kuuekümnendatel inglise kirjandusse juba eluküpse autorina. Enne esikteoste („Võrgu all" ja „Põgenemine võluri eest") ilmumist 1955. aastal oli ta „sahtlisse kirjutanud" juba kuus romaani. Murdoch'i teostes võib tunnetada filosoofi. Oma peenetundelisel moel arutleb kirjanik elu mõtte, armastuse, kurjuse, religiooni ja vabaduse olemuse üle. Kui tema esimesi romaane võiks pidada romantiliselt ratsionalistlikeks (teraste kriitikute arvates olnud neis märgata isegi tugevaid Jean Paul Sartre'i mõjusid), siis kuldsetel kuuekümnendatel kirjutab Iris Murdoch oma elu süngeimad romaanid. Hea näide sellest perioodist on „Ükssarvik", mille tegevustik kulgeb kõledat Iirimaa rannikut meenutavas paigas, mis lausa kubiseb müstilistest eelaimustest. Rühm inimesi oleks justnagu üksteise (ja oma saatuse) vangid üksildases vanas suguvõsalossis. See
teadmise allikaks on just vaatlus. Viimane väide on spetsiifiline empirismile, ja argumendid, millega Popper seda seisukohta kritiseerib, on valdavalt eespool juba esitatud. Kuid esimene väide on aluseks niihästi empirismile kui ka sellele vastandlikule suunale filosoofia ajaloos – ratsionalismile. Popper soovibki vastustada kogu antud küsimuseasetust, mille alusel on traditsiooniliselt filosoofilisi õpetusi klassifitseeritud empiristlikeks ja ratsionalistlikeks. “Võib öelda, et tunnetusteooria traditsioonilised süsteemid tulenevad “jah”- ja “ei”-vastustest küsimustele teadmise allikate kohta. Need ei hakka sellistele küsimustele kunagi vastu ega vaidlusta nende põhjendatust, selliseid küsimusi võetakse täiesti loomulikena ning paistab, et keegi ei näe neis midagi halba” [seals., lk. 1845]. Popperi kriipsutab alla, et niisuguses küsimuseasetuses on õigustamatult samastatud teadmise geneesi ja teadmise tõestatuse teemad
Ta pidas maailma olemus-struktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi üldiselt enam nii optimistlikult ei hinda. Epistemoloogilisi õpetusi, mille kohaselt teadmise allikaks on meelelisest kogemusest sõltumatu mõistustunnetus, on filosoofias tavaks nimetada ratsionalistlikeks. Enamasti märgitakse selle nimetusega küll ühte suunda just uusaegses filosoofias. Uusajal oli kombeks nimetada sedalaadi meeltekogemusest sõltumatuid teadmise allikaid “sünnipärasteks ideedeks” (vrdl Descartes). Tänapäeval on enamlevinud nimetuseks sellise inimteadmise komponendi kohta Immanuel Kantilt pärit termin – teadmine a priori. Kuigi anamnesis`e-võimeline mõtlemine on põhimõtteliselt meelelisest kogemusest sõltumatu,
annaabi.ee 
