Analoogiga sai noorusaegadel saavutatud ka kõige paremad tulemused, nad olid Viljandi noortega meeskondlikud Eesti meistrid jne., kusjuures mitte kunagi ei ole ta olnud individuaalne Eesti meister. Analoog jäi treenima Tõnis Oissari. Gunnarit ootas peale keskkooli lõppu 1985 aastal ees suure kodumaa armeeteenistus ,enne seda oli ta sooritanud edukalt sisseastumiseksamid tolleaegsesse EPA-sse .Moskvas spordiroodus olid ootamas tuntud Eesti ratsasportlased, sellesse kahte aastasse jääb meenutada paljut... 1987 aastal tulles tagasi sõjaväest ,otsustas ta kogu oma jõu pühendada loomaarsti elukutse omandamisele ja hobuseid kellega oleks tasunud sporti teha nagu polnudki. Taas hobuste juurde jõudis ta alles 1992 aastal, vahepeal oli ta võtnud naise ning jõudnud ka isa rolli. Tagasi hobuste juures ei tahtnud ta jääda hobusekaupmeheks vaid hing ihkas spordi juurde.
.......................................................................22 3.1 Küsitluste tulemused...................................................................................................... 22 3.1.1 Ratsaspordiga tegelevad õpilased................................................................................22 3.1.2 Ratsaspordiga mitte tegelemise põhjused....................................................................23 3.1.3 Õpilaste tutvusringkonnas olevad ratsasportlased.......................................................24 3.1.4 Ratsaspordi huvitatavus õpilaste seas..........................................................................25 3.1.5 Põnevamad ratsaspordialad......................................................................................... 26 3.2 Analüüs...........................................................................................................................27 KOKKUVÕTE...............................................
on. Kaasaegsele takistussõidule pani aluse itaallane Frederico Caprilli. (Ratsaspordi ajalugu – takistussõit.[www] http://ratsaspordikool.ee/oppeained2/ratsaspordi-ajalugu-takistussoit/) Eesti ratsasport on pea sama vana kui Eesti Vabariik. Ratsasporti kui väga kallist spordiala said Eestis algselt harrastada vaid sõjaväelased ja vähesed rikkad eraisikud. (Kollom 1981: 174) Esimesed ratsutamisvõistlused peeti Tartu lennuväljal 1921. aastal. II maailmasõja alguseks olid Eesti ratsasportlased saavutanud märkimisväärse taseme, kuid sõda katkestas arengu. Ratsutamise takistussõidu areng jätkus juba nõukogude Eestis sõjajärgseil aastail. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963. aastal osales Euroopa meistrivõistlustel
millega tegeleb 87% harrastussportlastest ning koolisõit millega tegeleb 55% (Kiilo, 2013). Lisaks võistlustel osalemise võimalusele tekitab segadust ja probleeme harrastusratsutajate jaoks võistluste tase. 2012. aastal toimus takistussõidus 55 ERLi kalenderplaanisisest võistlust üle terve Eesti. Nendest 6 võistlust oli korraldatud harrastajatele eraldi arvestusega (ERL, Võistluste kalenderplaan 2012). Ülejäänud võistlused piirdusid avatud klassidega, kus osalevad kõik ratsasportlased. Vaid 21% vastanutest osales 2012. a jooksul ainult ERL kalenderplaani võistlustel, 29% vastas, et pooled või üle poole võistlustest kuulusid ERL kalenderplaani ning 18% tunnistas, et mitte ühtegi võistlust ei kuulunud ERL kalenderplaani. Seega soovitakse küll osaleda ERL võistlustel, kuid tihtipeale on lihtsam osaleda ERL kalenderplaani (Kiilo, 2013) välisel võistlusel, mis ei nõua ratsaliidu poolset litsentsi ning klubitasusid. Samuti annab
annaabi.ee 
