Kelgu ette seoti kari koeri ja nii sai lume peal kergelt liikuda. Subartika rahvad vedasid koormaid tobagonidel alasteta kelkudel. Hobuseid algselt Ameerikas ei olnud. Hobused tõid Ameerikasse Euroopa kolonistid. Hobused tegid põlisameeriklaste elu palju lihtsamaks. Nüüd sai hobuseid kasutada selleks et kiiresti ühest kohast teise saada. Hobused muutsid nende jahi ja sõjapidamisviise. Kütt- sõdalane oli oma hobusesse kiindunud. Ainult tema ise oli oma ratsu õpetajaks ja ratsanikuks. Põlisameeriklased elasid suuremates külades või elasid Tipiilaagrites. Külades elamine tähendas turvalisust ja võrdselt jaotatud tagavarasid. Paljud suguharud elasid savimullaga kaetud maakodades. Pueblod ehitasid kividest ja savitellistest majad üksteisi kukile nagu tänapäeva korterid. Preeriaindiaanlased elasid koonilistes telkidas, mida nimetati tipiideks ja mida katsid kokkuõmmelddud piisoninahad. Kui suguharul oli vaja ühest kohast teise
meistrile võimalus linnaga hüvasti jätta. Mõne aja pärast palus kass luba vilistamiseks. Tema vile ehmats meistrit. Ka Korovjev vilistas, kuid tema vilet polnud kuulda. Tema vilepeale hakkas maapind pragunema, tamm koos juurtega tuli maa seest välja, hakk suri jne. Lahkudes nägi Maragarita linna asemel udupilve. Kolmekümne teine peatükk: Andeksandmine ja igavene varjupaik Öö tihenes, tuli välja täiskuu. Kõik ratsanikud muutusid: Korovjev ehk Fagot muutus nukraks ratsanikuks, Peemont muutus kõhnaks noormeheks, Azazello deemoniks, meister nooreks deemoniks ja Woland selliseks nagu ta tegelikult oli. Margarita märkas koeraga meest. Ratsanikud peatusid. See oli Pontius Pilatus oma koera Bangaga. Meister lasi mehe vabaks (meister oli mehest romaani kirjutanud). Woland kinkis meistrile ja Margaritale kodu. Epiloog Linnas liikusid veel kaua kuulujutud. Hakati uurima toimunut ning jõuti järeldusele, et Korovjev oli võimas hüpnotiseerija ning korraldas kõik
"Laisa Jaagu" hüüdnime. Kord oli krahv parajasti saunas, kui ta adjutant teatas suure vaenlasväe liginemisest. Krahv keeras rahulikult teisele küljele ja vastas: "Nad oodaku senikaua, kui ma olen saunast väljas!" Ilma mingi ruttamiseta pesi ta end siis edasi. Saunast väljunud, ligines ta vaenlastele ning võttes kaasa hariliku peapadja, sõnas seda avades: "Välja, välja, hobu ja mees!" Padjast võetud suled lendlasid tuules ning igaüks neist muutus ratsanikuks ühes hobusega. Niiviisi oli vaenlane peagi võidetud. Kuigi puudus krahvil jällegi sõjavägi. Kuna vanakurat oli krahvi liitlane, ronis see kirikukatusele ning hakkas säält laastusid maha kiskuma. Iga hoobi juures hüüdis vanakurat: "Hobu ja mees!" Mahakukkuvad laastud muutusid kõik ratsanikkudeks ning krahv võitis lahingu. Saadan aga nõudis säärase abi eest oma osa ning käis mitu korda vana sõjamehe hinge ära toomas
annaabi.ee 
