ning muidugi ka sest suveööst... Sest ega neil ju muud meelde jäägi kui see öine jooksmine karjatanumat mööda." Sellest järeldame, et Tuglas on Maalina kujutanud üsna traditsioonilist 20. sajandi alguse talutüdrukut, kes sellisele ajale omaselt tüüpilisi asju/omadusi väärtustab. Linnankoski on enda teoses teinud enamik naisi väga kergemeelseks ning kergesti mõjutatavaiks. Need naised on peaaegu et ebareaalsed, kuna on raskestiusutav, et ühel mehel niivõrd palju žarmi on, et paari sõnaga iga naise jalust nõrgaks ning enda järele hulluma suudaks panna. Teos ongi minu silmis liialt fiktsionaalne, kuna see, kuidas Olavi nende naistega mängib ning nood koheselt kõrvuni temasse ära armuvad ei ole päris reaalne. Olavit ümberitsevad naised on kõik suured armastajad, justkui olekski nad kogu elu kedagi Olavi- sarnast oodanud, justkui need mõned hetked Olaviga muudaksid kogu nende elukäiku nii, et
Heyerdahli kummitas legend jumal Tikist, kes olla Polüneesiasse ja Lihavõttesaarele saabunud idast ning kes oli valget verd ja pika punase habemega. Kas viikingid? Mingist sarnasest rahvast näisid jutustavat ka inkade pärimused, kõneldes ühtlasi, et need inimesed aeti maalt minema ja nad läksidki merele. Sveitsi amatöörarheoloog Erich von Däniken on neis salapärastes habemikes näinud tulnukaid, Heyerdahli teooria oli märksa maisem. Kuid raskestiusutav sellegipoolest ja seiklushimuline norralane otsustas korraldada katse. Selle tulemusel seilaski 1947. aasta aprillis Vaiksele ookeanile pretsedenditu ookeanialus, pardal viis norralast ja üks rootslane. Reisi algus oli närvesööv. Esiteks muidugi dilemma «upub, ei upu». Ei uppunud. Teiseks küsimus, ega hoovus neid lääne asemel Galapagosele kanna. Ei kandnud. Kolmandaks parve juhtimine. Selgus, et parve võib pöörata paremale ja vasakule, kuid mitte tagasi.
–1940. aasta pöördeliste sündmusteni, ja kolmandaks eesti džäss okupatsioonide tingimustes 1940.–1944. aastani, mil toimus tegelikult eelmise viljaka etapi tulemuste realiseerimine. Seda peegeldab ka graafik (vt joonis 3), kus on tähistatud neil etappidel toimunud kontsertide stiililised suundumused: hele 212 V. Ojakääru andmetel (Ojakäär 2003: 301). Sakslaste ametlikku suhtumist džässmuusikasse arvestades küllaltki omapärane, isegi raskestiusutav fakt. Nagu teada, ei reklaamitud H. Speegi vaieldamatult džässikava tema Plaza-kontsertidel džässina ja tal oli tükk tegu, et kava tõelist olemust varjata (Ojakäär 2003: 292). Ju oli siis Pärnu kohaliku piirkonnakomissariaadi vastavas osakonnas selle muusika austajaid või polnud kord pealinnast kaugemal nii range. 95
annaabi.ee 
