1937) domineerivad koduste mõtiskluste kõrval välisreiside muljeid. Vabadussõda ülistavas poeemis ,,Noored partisandid" (Post., nov.-dets. 1935 Tartu 1935) ja mõnedes lühiluuletustes ilmneb mööndumisi ametlikule tellimusele. (Kruus 1995 : 562) Kogudes ,,Valgus ja varjud" (Tartu 1939) on II maailmasõja algus heitnud äreva ja sünge värvingu juhtluuletustele, autor astub välja militarismi ja fasismi vastu, humoristlik ja uljas Sütiste on siin muutunud raskemeelseks ja järelemõtlikuks. Looduskirjeldusi ühendavad värvikate miljööpiltidega ja irooniliste mõttevälgatustega puskinlikus neljajalalises jambis kirjutatud lüürilised poeemid ,, Meri ja mets", ,,Tuhas ja tules" , ,,Lääs ja ida" , ,,Viljad ja veed" ning ,,Tartu ja Tallinn" jäid autoril raamatuna avaldmata, viimane ka lõpetamata. Selles poeemitsüklis on hinnatud Kohtla Järve tööstus muljeid ning kaevurite töö kohta
Selle üheosalise sümfoonia tellis Göteborgi sümfooniaorkester. Helilooja on öelnud naljatledes: "Kuna mul oli kiire, tuli sümfoonia ainult üheosaline.". Tegelikkuses peitub selles üheosalises teoses lausa neli tsüklit. Kümnendat sümfooniat võib oma väljenduslaadilt pidada juba eepiliseks. Sümfoonia kompositsioonitehnika on tavapärasest lihtsam, polüfooniat on tagasihoidlikumalt, kui enamikus Tubina sümfooniates leidub, üldilme on tõsine ja pingeline, aga ei ole muutunud raskemeelseks. Üheteistkümnendast sümfooniast jõudis Tubin lõpetada ainult I osa ja kahjuks mitte täielikult - orkestratsiooni viis lõpule Kaljo Raid. Eduard Tubina teoste rahvusvaheline edu algas alles 1980. aastatel. Neeme Järvi hakkas Tubina loomingut kogu maailmas aktiivselt tutvustama ja see andis hoogu Tubina teoste populaarsusele. Enne surma jõudis Tubin ise osa saada oma Kümnenda sümfoonia tähelepanuväärsetest
hingelaad, kus olulisel kohal on inimese suhe maaga. Andrese elueesmärgiks on talu kordaseadmine, et seda siis lastele pärandada. Andrese armastus maa vastu on looja armastus. Kuna Andres tahab maad vormida oma tahte järgi, kujuneb tema armastusest võitlus. Armastus maa vastu jätab Andrese elus varju kõik muu – naise, pere, lõpuks ka lihtsa inimlikkuse – ja elu Vargamäel ei kujune õnnelikuks (Krõõt sureb, Mari kannatab, Andres aga vaikib, muutub karmiks, kinniseks ja raskemeelseks peremeheks, kes ei salli naeru ega kergemeelsust, kes nuhtleb naist ja kelle eest hoiavad kõrvale lapse). Pearu kõrval unustab ta peagi tõe, ajades taga vaid oma õigust, oma kasu, nii et põhiküsimuseks saab see, kas peale jääb Andres või Pearu, mitte see, mis on tõde või õigus. Piiblistki ei otsi Andres mitte lohutust, vaid õigustust oma tegudele. Pearu Murakas – psühholoogilises plaanis üks keerulisemaid tegelasi. Tema loomuse ulatus on väga lai
annaabi.ee 
