maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Saksa armeed Eestis toetasid metsavennad, kes olid varjunud 14 juuni küüditamise eest. Metsavendade salkkonnad saadeti laiali, kui Eesti oli vabastatud Punaarmeest. 28 augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Eesti Leegion. Leegion pidi tulema rügemendi suurune ja koosnema kolmest pataljonist,raskegranaadiheitja ja tankitõrjekompaniist. Esialgu võeti mehi ida- ja politseipataljonidest. Kui olukord rindel hakkas halvenema värvati vabatahtlikke Eesti SS-Leegionisse. Sinna soovisid minna vabathtlikult väga vähesed. Kuna sinna ei tahetud minna vabatahtlikult asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 aastal sündinud noormehed. Saksa sõjaväes käis läbi üle 70 000 eesti mehe neist umbes 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut
Küll aga algatas julgeolekuteenistuse juht Sandberger 1942. aastal Eesti Leegioni formeerimise idee, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa. Tallinna vabastamise aastapäeval, 28. augustil 1942. aastal teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa võimud on andnud loa Eesti Leegioni moodustamiseks. Leegion läks Waffen-SSi alluvusse ja see pidi tulema rügemendi suurune, koosnema kolmest pataljonist millest igas neli kompaniid, raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Küll aga polnud moodustatav väeüksus eestlaste seas sugugi populaarne. Kuna see allus Waffen-SS-ile nähti selles poliitilist väeosa. Selles nähti allumist võõrale ideoloogiale ja arvati, et see on vaid Saksamaa Euroopa vallutamise plaanidele kaasa aitamine. Saks valitsus arvas aga samal ajal, et Wermachtis võisid teenida ainult saksa kodakonsust omavad kodanikud. Selle tõttu arvatigi eestlased ja kõik teised mittesakslased
üksuses, mitte enam eraldi pataljonidena nagu idapataljonid. Relvastuse pidime saama Saksa armeelt. Eesmärgiks oli võitlus Punaarmee vastu kodumaa kaitsmise nimel Saksa armeelt saadud relvadega. Vabariigi taastamisel pidi Eesti leegionist saama uuesti loodava Eesti Kaitseväe alus. Algas Eesti Leegioni formeerimine. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist, igas neli kompaniid, ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakowi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris. Esimesteks olid Idarindelt saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist. Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel. Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz,
annaabi.ee 
