Viimane suur araabia vallutus Aafrikas oli Nuubia, mis jäi kristlikuks 14. sajandini. Vahepeal olid araablaste vallutused teinud Vahemere peaaegu araabia sisemereks, kuid 11. sajandil ajasid normannid saratseenid välja Sitsiiliast ja Lõuna-Itaaliast. Edasi püüdsid nad Tuneesiat ja Tripolit rünnates jõudude tasakaalu muuta. Pärast seda tekkis Venezial, Pisal, Genoval ja teistel Põhja-Itaalia linnadel elav kaubavahetus Aafrika rannikualadega. 15. sajandi lõpuks oli peaaegu kogu Pürenee poolsaar mauridelt tagasi vallutatud. Samal ajal kui muslimitest valitsejad ikka veel kontrollisid Granadat, oli Portugal saanud piisavalt tugevaks, et pidda sõda Aafrikas. 1415 vallutasid portugallased Ceuta Aafrika rannikul ning umbes samal ajal hakkas Potugal regulaarselt sekkuma Maroko asjadesse ning Hispaania omandas sadamad Alzeerias ja Tuneesias. Portugal sai vahepeal (1578) ränga kaotuse osaliseks Abd el Malek I-lt Ksar el-Kebiri
pidurdada või üldse lõpetada,kuid ilma mingi tulemuseta. Väideti, et Läänemeres ei arvestatud liigselt tundlikku elusloodusega. Keskkonna uuringuid on tehtud mitmete erinevate organisatsioonide poolt. Tellitud pole neid ainult Venemaa poolt, vaid ka teisi riike, nagu Soome ja Taani. Uuringud on näidanud, et mingit ohtu need ehitused ei kujuta, sest nendes piirkondades esineb elusloodust suhteliselt vähe, enamik piirneb rannikualadega. Sellele argumendile, et gaasijuhe kahjustaks meie territoriaalmere elundkonda, on minuarust suhteliselt vale, ning et ta on liialt tundlik igasugustele mutustele, sest uuringute põhjal ei leitud mingeid mõjuvõimsaid ja probleemseid punkte, mis takistaksid projekti elluviimist. Peale eluslooduse arengu häirimise probleemide väidetele, leiti ka muid aspekte. Suur kartus, et rajatud juhe satub maailmasõdadest uppunud vrakkide, miinide ning uputatud
Tema sale, voolujooneline keha, tüürina töötav saba, ujulestadega varustatud jäsemed, tihe karvkate, mis määrituna nahas leiduvate rasunäärmete eritisega ei märgu, suletavad kuulmekäigud kõik need on kasulikud kohastumiseks eluga vees. Vees leiab ta kaitset vaenlaste eest, toitu, vett kasutab ta enamail juhtudel liikumisteena ühest kohast teise minekul. Sellest tingitult on saarma elu tihedalt seotud mitmesuguste veekogudega jõgede, järvede, ojade, rannikualadega. Saarmas on kiire ja osav ujuja. Sukeldunult võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Kuival maal liigub ta kiiresti, kuid väsib ruttu. Eriti raske on loomal liikuda talvel kohevas lumes. Vaatamata suurele liikuvusele, jääb saarmas veekogudel siiski märkamatuks. See on tingitud ta varjatud eluviisist. Põhiliselt tegutseb ta öötundlidel, kuid kohtades, kus teda ei häirita, tegutseb ta ka päeval. Saarma ööpäevases tegutsemises esineb kaks aktiivsusperioodi: kõige aktiivsem on loom õhtul 22
ning linde, nii nende pesitsusajal kui veelindude rändeperioodil. Rahvuspargi aladel on registreeritud 247 liiki haudelinde, samuti on terve rida taimi siin oma areaali läänepiiril ja seetõttu kuulub pea 1/3 siin kasvavatest taimedest kaitstavate taimede nimistusse. Rahvuspark paikneb Saaremaa läänerannikul. Territoorium hõlmab Vilsandi saare koos seda ümbritsevate laidudega, samuti Kihelkonna, Kuusnõmme ja Atla lahe koos rannikualadega ja neis paiknevate saarekestega, üldpindalaga 18155 ha-d. Kaitseala koosseisus on 161 erineva suurusega saart ja laidu. Soomaa rahvuspark loodi 1993. a. Kikepera, Kuresoo, Valgeraba ja Öördi sookaitsealade (kõik aastast 1981) ja Halliste puisniidu taimestikukaitseala (1957. a.) baasil. Kogupindala 37057 ha. enamus sellest asub Viljandi maakonnas, lääneserv aga Pärnu maakonnas. Soomaa rahvuspark on loodud Eesti suuremate soode, lamminiitude ja -metsade kaitseks
annaabi.ee 
