Eestis on erinevalt Lääne-Euroopast rannaniitude kadumise peamiseks põhjuseks nende traditsioonilise kasutuse lõppemine. Eesti esinduslikumad rannaniidud asuvad Kihnus ja Laidevahe-Siiksaarel(Saaremaal). Rannaniidule iseloomulikes tingimustes saavad kasvada vaid nn. halofüüdid, s.t. taimed, kes suudavad taluda primitiivsete rannikumuldade suurt soolasisaldust. Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. 1) rannaniitude taimekooslused - levivad ranniku-gleimuldadel, ranniku-kamargleimuldadel ning liigniisketel glei- ja turvastunud muldadel merelahtede tasastel rannikuil. Merele lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri- rand-õisluha, rand- sõlmheina, hariliku soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku
väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste riskid, suuremad kulutused väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990). Pool-looduslike ja looduslike karjamaade saagikused on tunduvalt väiksemad ning seetõttu on soovitatavad karjatamiskoormused keskmiselt 2-3 lammast hektaril. Pool-loodusliku rohumaa karjasööda energeetiline toiteväärtus on madalam (8,5...9,5 MJ/kg/KA) kui kultuurrohumaade energeetiline väärtus (10...10,5 MJ/kg/KA).. Näiteks rannarohumaade karjatamiskoormuseks pakutakse Lotmani andmeil (1996) 1,8-3,3 lammast hektaril. Lammaste karjatamine rannarohumaadel aitab efektiivselt vähendada kadaka, kibuvitsa ja teiste põõsaste pealetungi. 36 Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud. Kõrrelistest sobivad timut, punane aruhein, harilik aruhein, karjamaa raihein. Lamba
Põhja- ja Lääne-Eestis on levinud samuti kivised moreenrannad koos juhuslike rändrahnudega. Olulise osa Eesti rannikust ilmestavad muidugi pangad, millest tuntuimaks on mööda Põhja-Eestit looklev Balti klint, mis Eesti aladel kulgeb Osmussaarest Narvani. Rannaniidule iseloomulikes tingimustes saavad kasvada vaid nn. halofüüdid, s.t. taimed, kes suudavad taluda primitiivsete rannikumuldade suurt soolasisaldust. Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. Liivarandade taimekooslused - koosnevad peamiselt vähenõudlikest liivataimedest - psammofüütidest, kellele mereheidisega väetatud aladel lisanduvad lämmastikulembesed (nitrofiilsed) taimeliigid. Veepiiri lähedal kasvavad tavaliselt üksikud rand-ogamaltsa ja liiv-merisinepi isendid. Esimeseks püsivaks, liiva kinnistavaks koosluseks kõigil Eesti liivarandadel on merihumuri - liiv-vareskaera
annaabi.ee 
